Egokulturism

Päris kummaline on näha laval loomalikku seestumist, kui pealtnäha tavalise inimese võtavad üle pealtnäha väljastpoolt saabuvad tungid või siis langeb intelligentsikvoot nii mitu punkti, et publiku naer vaibub – imelik on naerda puude või selle ärakasutamise üle. Näiteks: normipärane sporditrenn algab üksteise mõnitamise ja grupiviisilise terroriga: “Tra sa palli kinni ei püüa, mingi jorss oled vä”. Ühiskond naerab luuseri üle. Aga kui osalejad tammuvad, mõmisevad, käituvad nagu täiskasvanu kehasse aheldatud nelja-aastased – siis ühiskond häbeneb naerda.

Mingil kultuurilisel hetkel ei ole mugav naerda inimese üle, kes on loomastunud või hüperseksuaalne või pervert või üdini juhm. Ja meie, publik, oleme kahtlemata ühiskonna mudel. Kuuled, et enamus naerab veel, aga hetk hiljem vaibub see tasapisi. Kusagil inimkogemuse teljel on teatav apaatiapunkt, milles kuhtub kogu eelnev emotsioon, aga pole veel alanud järgmine. Naeru pole veel asendanud võõristus nende Teiste üle, kes seal abitult lõrisevad, üksteist kargavad, tiiralt ilatsevad. See on katarsis. EKSS määratleb katarsist Aristotelese abil väga ilusasti: “tragöödia ettekandmise mõjul vaatajais toimuv hingeline puhastumine ja õilistumine”. No on ju. Vaatad, kuidas mehed tõstavad naisi nagu mannekeene, käed kokkupuutes tsooniga, mille puudutamist nõuab naise nõusolek – sel hetkel saab see olla ainult vaikiv. Vaatad, kuidas mehed vahivad aplalt naiste kehi, mis painduvad sõnajõul nii erootiliselt, kui nad ainult soovivad. Ja sellesama katarsise hetkel jõuab teadvusesse tähelepanek, kui peenelt Renate Keerd on kogu seda inimlikku ja feministlikku Gordioni sõlme läbi lõiganud. Jah, meeste pead ja käed on naistel jalgevahel, aga mitte meeste võimupositsioonilt. Pigem on hale vaadata, kahju mõlemast leerist. Ühed kasutavad ära, teisi kasutatakse – nii mehi naiste poolt kui vastupidi – ja kumbki justkui ei saa sellele pihta. Toored kired ja tungid nühivad mööda lava nii, et keegi justkui ei märkagi. Ainsad mälestused eelmistest kogemustest ja eludest, mahajäänud kingad või särgid või kleidid, tõmmatakse märkamata mängu kaasa ja lennutatakse hoolimatult kaduvikku. Lõpuks on jälle tühi plats, nagu alguses, nagu ei oleks midagi õpitud. Mõni ime siis, et nõudliku Jumalanna juhised lähevad täiesti üle pea, silmused jäävad õhku ja tükid jäävad kokku lappimata. Taustaks kandadel kõikuva hullu kombel ennastsisendav mantra: “Korda, et kõik saab korda”. Äkki saabki, kui kõike laiali ei loobi ja õpid kannatlikult silmust üles korjama.