Kuna inimkonna kirjalik ajalugu on üpris lühike, on raske täpselt öelda, mis ajahetkest alates asusid vanad mehed kurtma neid ümbritseva ühiskonna allakäigu üle. Arvestades aga seda, et kogu kirjaliku ajaloo vältel nad on seda teinud, võiks induktiivselt ju üht-teist järeldada. Siinkirjutaja siht ei ole üldistada, kuid näib, et sarnaselt naiselikele põhiväärtustele nagu nutmine ja minestamine, millele osutab Mihkel Mutt, kuuluvad eakate härrasmeeste (näiteks Stefan Zweigi, Harold Bloomi jpt) olemuslike tunnuste hulka apokalüptilisus ja peaaegu et valust tummaks löödud sotsiaalne närv. Ütlen „peaaegu“, sest eakad härrasmehed ei ole siiski tummad, vaid väljendavad oma pahameelt aastatuhandeid katva vooga, mis loksub lainetena selle südametu naiste ja laste maailma pihta. Iga vananev valitsejate põlvkond täheldab meelehärmiga, kuidas nende väheldasemad liigikaaslased menstrueerivad või koogavad kogu tehtud töö põrmuks, kuni koogajad saavad ise halli habeme ja taipavad omakorda maailma santi seisu ja nii edasi ja edasi. Ilmselt on see pulseeriv kriitikameri sama iidne kui inimkond.
Mihkel Muti eleegia juures on aga põnev see, kuidas vanameister kinnitab „kiirustava maailma“ ja „lapseliku/lapsiku maailma“ tahvlite külge meeleheitlikult näiteid, mis kuidagi ei taha seal püsida. Ikka ja jälle pudenevad need maha kastidesse, millel pole kiiruse või lapselikkusega suurt midagi pistmist. Tõsi, kui üht ja sama näidet usinalt korrutada, võib see mõneks ajaks püsima jääda, ent vähegi tugevamal uurimisel kukub see taas koost.
Kõigepealt vaadelgem etiketti, mis Mutile nii suurt meelehärmi valmistab, õigemini muret ei valmista mitte etikett ise, vaid selle vähene järgimine. Õhtumaa allakäik algab lühikestest pükstest. Kui minevikus ei jõudnud pisipoisid oma esimesi pikki pükse ära oodata (ikkagi sissejuhatus kalifeedele!), siis tänapäeval näeb lubamatult paljude meeste sääri. Erutaval kombel jätab Mutt võimaluse kommenteerida Briti härraste golfipükse, mis lubavad tükati küll võrdlust noorukite rõivastusega – ainult et golfi mängiti kindlasti ka enne Teist maailmasõda, kui mehed olid veel mehed ja katsid end kombekalt kinni. Samuti jääb tähelepanuta impeeriumi esindajate omapärane komme kanda üpris lühikesi püksi Indias, Egiptuses ja muudes soodsa kliimaga paikades, justkui oleks pükste pikkuse ja õhutemperatuuri vahel mingi seos. Igal juhul on heameel Mihkel Mutti lohutada sellega, et mina isiklikult pole oktoobrikuises Tartus märganud väärikamate meeste jalas mitte ühtegi lüheldast püksipaari. Tallinna kohta ei tea lubada. Mis puutub lobibaaridesse, kus kohtab talumatult palju võdisevat valget liha, tuleb viidata asjaolule, et võõrustaja otsustab ainuisikuliselt külaliste rõivastuse üle. Isegi Eestis on restorane, kuhu „bermuudadega“ sisse ei lasta.
See, et seljakoti on juurutanud meie muidu nii väärikasse linnapilti massiline reisimine ja militaarmood, võib-olla tõesti tingitud asjaolust, et pühendunud matkija ei erista lõpuks enam, kus on kodu ja kus välismaa, samamoodi nagu „rohelised mehikesed“ ei teinud mingil hetkel enam vahet Ukraina ja Venemaa vahel (või oli ehk tegu militaarmoega?). Isiklikult pean tunnistama, et näiteks raamatute tarnimiseks on ühel väärikal mehel valikuid vaid neli: portfell, kohver, pintsaku- ja/või mantlitaskud või seljakott. Nagu Mutt osutab, on kasuahne turu tõttu raamatute formaat suurenenud, mistõttu pintsakutaskusse nad enam hästi ei mahu (erinevalt näiteks „Klassikaliste lugude“ sarjast, mis on erakordselt mõnusate mõõtmetega). Keskkooli ajal kandsin ma portfelli, kui soovisin meeleheitlikult teistest eristuda – tegemist oli nimelt teismeliseea klassikaliselt infantiilse katsega olla ainulaadne. Selle epohhi tänuväärsel minevikuhõlma vajumisel tundsin taas mehelikku julgust kanda seda, mida iganes oli praktilistel/funktsionaalsetel kaalutlustel vaja. Kohvrit ei ole ma iial tarvilikuks pidanud, ilmselt lapsiku jonni tõttu.
Ahjaa, raamatud. Siinkirjutaja peab vajalikuks tsiteerida Mihkel Mutti: „Ja kui Rooma pleebs mingi ime läbi XXI sajandisse transportida, neelaks ta ahnelt seltskonnaajakirjandust ja nn. elulooraamatuid.“ Inimene ei ole ajastuste jooksul muutunud? „Selles mõttes ei ole inimene oluliselt lapsikumaks muutunud.“ Selge, niisiis Rooma prole luges samasugust pahna nagu prole tänapäeval. Tõelist kirjandust, kahetseb Mutt, pole iial lugenud rohkem kui pisike protsent elanikkonnast. Mille üle siis kurta? See, kas pahna lugeval prolel on seljas tuunika või T-särk, ei mõjuta ju kuidagi ennui all hambaid krigistavat aadlikku, kes üritab jõuetult oma kohustuslikule kirjandusele keskenduda. Või teen liiga? Vägisi jääb fiktsiooni ja ajalookirjanduse põhjal mulje, et mitte iga kõrgklassi esindaja ei nautinud lugemist. Erinevalt Mihkel Kunnusest ei tule mul tsitaate meelde, kuid nii mõnigi kuningas ja väejuht tundis suurt uhkust selle üle, et eelistas raamatutele hasartmänge, sõda või naisi ehk neidsamu pahesid – vabandust, vajadusi – mille juurde Mutt jõuab varsti. Justkui ei sõltuks inimlikkus, kultuursus või moraalsus mitte sünnipärasest päritolust, jõukusest või saadud haridusest; justkui sõltuks see isikust. Nii postmodernistlikuks me siinkohal muidugi ei lähe.
Ja veel viimast korda raamatuturust: milleks mainida tänapäevaste raamatute „lapsikult“ suurt šrifti, kui Mutt hakkab koheselt hoogsalt taganema, loopides jälitajate teele mööndusi kujunduse ja hullumeelselt väikese vanamoodsa trükišrifti aadressil? Odav hoop “suurem lehekülgede arv = rohkem raha” tundub vähe totter raamatupoodide poliitika taustal, kus 700-leheküljeline tellis on aasta pärast avaldamist säästukastis hinnaga 5 EUR, kõrval täpselt sama kallis ja 50-leheküljeline Jenovena Vaga “Hingelise armastuse käsiraamat” või muu taoline.
Liigume nüüd edasi. Eestimaise allakäigu veel üheks vankumatuks tunnistuseks on avalikus ruumis söömine, mis on viimasel poolel sajandil „plahvatuslikult kasvanud“. Ilmselt on seos televisiooni tuleku või koguni raadioga, mis hävitas peresidemed ja inimeste tähelepanuvõime ja valmistas ette soodsa pinnase esmalt lauaarvutite ja siis tahvlite orjastavaks ajajärguks. Enne limpsiti komme või jäätist, mõni lüdis sihvasidki, veidrikest välismaalased mälusid viineriga saiu või rasvapirukaid. Nüüd aga lausa jooksujalu juba kolmekäigulisi lõunaid. Tõsi, ameeriklased sõid käigu pealt hiljemalt seitsmekümnendatel, kuid ilmselt on jutt siis Eesti ühiskonnas toimuvast. Igal juhul võiks taunimise käigus pigem viidata prantslastele ja itaallastele, kes peavad seda tänaseni lubamatuks, st. teema ei ole kronoloogiline, vaid kultuuriline. Kui ameeriklased saaksid aja kokkuhoiu huvides endale kolmekäigulist lõunat vedelal kujul veeni süstida, oleks New Yorgis varsti igal nurgal seda teenust pakkuva LiquidLunch vms firma putka. See, et protestantliku tööeetika ja idaeurooplasliku enesehävitusmootoriga eestlane ei oska aeglaselt süüa, ei tulene vahest praegusest aastanumbrist, vaid selle neetud turu pakutud võimalustest.
Siinkohal peaks mainima, et Mihkel Muti nutulaulu läbiv etiketi ja lapselikkuse seoste toonitamine on üsna kurnav. Etikett on kunstlik, hegemooniline rituaalistik, mille kehtestamine sõltub üpris kindlasti pidevast ja väsimatust korrutamisest. Seevastu viisakus on olemuslik ja omandatav. Viisakas inimene ei peereta teisele näkku sel ajal, kui ta sõbra kõrval häälekalt burksi hävitab nii, et kastet pritsib üle kaaslase. Siin ei ole midagi pistmist etiketiga. Seevastu nõue kanda pintsakutaskus õiget värvi lappi või vältida iga hinna eest valet värvi riide kandmist enne kella viit – see on etikett. Kuidas puutub see kiirusesse ja pealiskaudsusesse? Kas kõva juustu söömine pehme juustu jaoks mõeldud tarvetega on ebaviisakas? Ei, see on etiketi rikkumine. Kas külla tulnud inimesele kohe kohvi pakkumine on ebaviisakas? Ei, ka see on etiketi rikkumine. Sest teatavasti võib kohvi pakkuda pärast esimest jutlemist ja einestamist, alles koogivooru käigus.
Kuid läheme edasi. Mihkel Muti üheks suureks mureks on (ilmselt siis Eesti) ühiskonna püsimine absoluutses olevikus. Minevikku eiratakse, tulevik seostub vaid materiaalsete hüvedega. Üldiselt aga seisab aeg paigal, mis olevat väga tähendusrikas, kuna lapsepõlveski seisab aeg paigal. Siinkohal on põnev tõdeda, et ka Mihkel Mutt astub sellesse ülipikka väärikate meeste ritta, kes on heatahtlikult kuulutanud mitte-Lääne mõtteviisid lapsikuks ja alamõõduliseks, sest just Lääne mõtteviisi traumaatiline mineviku külge klammerdumine ja kramplik tulevikusuund olevat õilsam kui idamaine olevikuline zen. Lääne Kolossus oma Ajatajuga ei suuda iial saada lahti minevikust, mis õigustab oleviku tegusid nii näiteks veritasu kui antisemitismi näol ega ka tulevikust, mis toob selgitust oleviku tegudele ja õnne tulevastele põlvedele. Vahet pole, kas me räägime kristlusest või kommunismist, tähtis on pühenduda tulevasele päevale. Just seepärast peab väike poiss panema selga madruseülikonna ja vehkima puumõõgaga, et valmistuda Lääne kultuurile nii igiomaseks vältimatuks sõjaks – et saada meheks!
Jaa, armee, see põhiline koht, kus saadi meheks. Kus õpiti käsku täitma vastuvaidlematult ka siis, kui see oli absoluutne nonsenss. Kus 95 protsenti ajast oodati, et midagi toimuks. Ja kus sadakond aastat tagasi ohvitseridel oli kahtlemata päris kena põli täringute ja marjaasi saatel, mille taustal härraste heameeleks end ära raseerinud kohalikud kankaani tantsisid. Pärast lühikest karjääri sai tulla tagasi vanemate mõisa, et abielluda naaberkonna krahvinnaga ja igavleda külaliste seltsis. Äärmiselt mehelik ideaal muidugi – hasartmängud, alkohol, paljad naised, pärast armukesed ja vaikne surm sulepatjadel tõhusa õhtueine järel. Maslow köhataks siinkohal tähendusrikkalt.
Siinkohal tuleb meil teha järjekordne vahelepõige – vabandan lugeja ees – ja osutada ilusale irooniale, et Mihkel Mutt kasutab Facebooki, mina aga mitte. Taaskord postmodernistliku haisuga kiusatus torgata, et äkki pole asi meediumis, vaid kasutajates. Sotsiaalvõrgustiku kasutamiskohustust pole riik veel kehtestanud ja ma olen üsna veendunud, et kui Rooma pleebs saaks teha endale seal konto, oleks ta seda ammu teinud. Mis puutub vajadusse end näidata ja vastukaja saada, siis võiksime tõdeda, et kuulumine kirjanike seltsidesse või lootus näha oma värske teose reflektsiooni trükipressis kuuluks ehk otsapidi samuti inimliku tunnustusvajaduse alla, mis mahub isegi Maslow püramiidi.
Pöördugem nüüd tagasi meie ühiskonna vaevuste juurde, mille juureks näib olevat mitte see, et meil on kiire või et me rikume kõiki etiketireegleid või et me ei loe kvaliteetkirjandust või et me ei oota enam pikki pükse. Õigemini, viimases punktis on oma iva. Nimelt on pikad püksid tänapäeval naiste jalas. Nagu Mutt osutab, olid nutmine ja minestamine „traditsioonilised naiselikkuse väljendused“. Kui jätta kõrvale paar meessoo jaoks piinlikku epohhi, kus mehed ka nutsid, on üldiselt tugevam ja peenislikum sugu ikka (ennast) valitsenud. Anname sõna vanemale ja seeläbi targemale mehele: „Naised on suurema osa ajaloo vältel olnud ühel või teisel määral meeste eestkoste all, seda niihästi varanduslikult kui turvalisuse mõttes. Nüüd on asjad muutunud. Ka käitumise vallas on variaablus suur ja kõik kombinatsioonid võimalikud.“ Tänapäeval näeb kõike: naine firma eesotsas, naine tööl ja mees kodus, naine presidendina! Oleks siis veel, et Ameerikas, kus meessugu on ammu ära kastreeritud ja käib puusade nõksudes ringi, aga Lätis! Tartust Riiga on üsna lühike maa ja ega meiegi pole immuunsed. Muuseas, on levinud kuuldusi, et mõnes Eesti kodus pesevad mehed vahel nõusid ja tegutsevad köögis. Pole muidugi kindel, mida etikett selle kohta ütleb. Huvitav on aga Muti nukker tõdemus „Tänane käsk ja kuulutus kõlab, et inimene on inimene“. Kas see tähendab, et kogu ajaloost hoolimata peame meie, mehed, täna tunnistama, et ka naine on inimene? Et need kurioossed kreatuurid, kes kuupuhastuse kiuste on võidelnud endale välja meeste põlised ametikohad, ei kavatsegi naasta kodudesse, kus südamevabinal leivaisa kojutulekut oodata, ninarätti pisaratega niisutades?
Õnneks on meil lootust, et varsti tekivad koolid, kus õpivad ainult poisid, kes õpetajalt keppi saades loevad ladina keeles läbi kogu Vergiliuse, suruvad selle pähe ja mõtisklevad altari ees põlvitades põhiväärtustele. Need oleks tõelised eliitkoolid, kust tuleksid tulevikujuhid. Mihkel Muti õnneks on eesti keel sooneutraalne (ilmselt Brüsselist peale surutud võrdõiguslikkus), mistõttu ta ei pea läbivalt kasutama meessoo vormi, kuigi ilmselgelt just seda šablooni ta rakendab.
Lõpetuseks viitab Mutt, et ajalugu on meeste võitlus jõmmide ja tarikate vastu. Mina olen ilmselgelt tarikas, mitte jõmm (kuigi trenni teen). Vanus vist küll ei vea seda välja, aga ju ma olen Muti definitsiooni järgi vähemalt mehike. Sest ülikonda ma ei kanna, lipsu põhimõtteliselt mitte, ühel hetkel kirjutan, seejärel löön lahingut kübersõjas. Samas, Facebooki asemel loen raamatuid, igaõhtuse “võtan töö järel mõned õlled” asemel teen trenni, igapäevase lehelugemise ja vuntsi väristava poliitika jälgimise kõrval leian aega ka lapsega koogata. Ühesõnaga, mehike, pehme ja kärsitu, kuid hübriid. Nii palju püsivust veel on, et tulla toime 500-leheküljelise romaaniga kordagi püksi tegemata. Kuid etiketile vaid sülitan.
