Rõhuv osa loomingust võiks esimese sammuna läbida filtri, mida võtavad hästi kokku sõnad “ja siis?”. Ehk: kui üldse otsustada midagi luua, peaks autor(id) vastama küsimusele, kas see kõnetab kedagi. On ilmselge, et “Varesele valu…” läbib selle filtri igasuguse vaevata – depressioon on Eestis kui mitte rahvuslik haigus, siis vähemalt lahutamatu osa Eesti psüühikast (just nimelt Eesti, mitte eestlase psüühikast, nagu osutab värvikalt Robert Annuse tegelane). Seetõttu pole ime, et taoline lavastus sõidab väga jõuliselt sisse enamikesse vaatajatesse ja üsna kõhe on kuulda/lugeda arvamusi stiilis “Ma saan täpselt aru, mida nad räägivad”. Kui sarnane lavastus räägiks sõduritest ja nende posttraumaatilistest tunnetest, oleks sellist samastumist loodetavasti oluliselt vähem. Niisiis võib üsna imepisikese valimi põhjal juba öelda, et eestilik tava hoida sisevõitlused turvaliselt hingeuste taga hakkab murenema. Ainult erakordse empaatiahälbega inimesed suudaks 2015. aastal tõsimeeli väita, et depressioon on mingi ameeriklaste teema või et kõige parem rohi eluga toimetulekuks on sellest “üle saada”.
See ei tähenda, et depressiooni allikad on kõik ühesuguse kaaluga ja igaüks end depressiivseks sildistanud inimene saab päris täpselt selle sedeli kaalust aru. Ometi ongi depressiooni üheks julmimaks omaduseks see, et kõrvalistele suhteliselt ilmsüütuna või lausa totralt igapäevasena tunduv mure paisub kannatajale nii üüratuks, et matab hinge. Mõnikord ka keha.
Seda tähtsam on anda inimestele mõista, et depressiivse voo võib vallandada kõik alates vägistamisest või ema surmast kuni sõbra poolt tehtud totra märkuse või isa poolt heas usus antud soovituseni. Ja samas ei tähenda see kohe teistpidi põhjuslikkust. Isa soovitus ei too tingimata kaasa depressiooni. Küll aga annab sedasorti lavastus hea võimaluse mõelda veel kord kasvõi hetkeks enne, kui midagi teisele inimesele ütled. Näide: sportlane hüppab kõrgust. Ajab lati maha. Kolleeg või treener võiks öelda: “Tead, las see kõrgus olla, sa nagunii sellest üle ei saa.” Mõni sportlane irvitaks ja ütleks: “Mine sa ka… Ma vähemalt proovisin.” Teine seisaks rabatult, läheks pärast trenni koju ja kaotaks eneseusu, lõpetades kuude kaupa jõuetus šokis lebava inimvarena. Seda ei tea ette, eks ole, aga sõnastus on oluline ükskõik millisel puhul.
Kuid “Varesele valu…” ei unusta ka mainida, kui ohtlik võib olla ameerikalik sundoptimism. Selline suu-naerab-süda-nutab võltspositiivsus, kus inimene korrutab peaaegu kramplikult: “Pole olemas probleeme, on ainult võimalused, pole olemas tagasilööke, on õppetunnid, pole olemas kaotusi, on ettevalmistused tulevasteks võitudeks.” Mõned uuringud osutavad juba ebalevalt võimalusele, et sundpositiivsus mõjub madalama enesehinnangu korral laastavalt. Justkui taipaks aju sisestamisest hoolimata, et sisestus on silmakirjalik totrus. Ma saan hakkama. Ma olen tubli. Ma ületan selle kõrguse. Ja siis latt kukub. Kõrgushüppes on kolm katset, selle järel kästakse tulutu üritamine lõpetada. Elu on kahjuks halastamatum, laseb üritada surmani. Mõnikord pole ühtegi kohtunikku, kes paneks käe õlale ja ütleks vaieldamatu autoriteediga: las see olla, see polegi tähtsaim.
Üsna hirmutavalt kumab lugudest läbi see, et kannatajatel on vanematega mingi probleem, mis haavab või kustutab lähedust. Pole ühtegi kohtunikku ja nad hüppavad ikka edasi ja edasi, latt aina kukub ja kurnatus suureneb. Kogu elu muutub mingiks groteskseks katseks saada üle ja samal ajal halvab kõiki mõtteid teadmine, et see kõrgus pole tingimata ületatav või ei vajagi ületamist. Ma pean õppima viitele, ma pean saama isale vastuvõetava töökoha, ma pean teenima ära ema armastuse, ma pean olema seltskonna hing, ma pean, pean – ei pea. Mõnikord ei peagi, aga pole kedagi, kes seda ütleks nii, et kannataja ka usuks. Teistel veab, neile astub kõrvale inimene, kes armastab. Armastab ka ilma hüppamata. Ei vaja tõestust ega uut kõrgust. Toetab käe hellalt õlale ja ütleb: las see olla, see polegi tähtsaim. Lohutav oli näha, et mõne juhtumi puhul see leidis lõpuks aset. “Varesele valu…” tugevuseks on aga ka see, et lõpuks ei lähe alati kõik hästi. Igas loos ei lähe. Sest päriselt ka ei lähe. Kui depressioonil oleks mugav lõpplahendus, poleks depressiooni.
Enesetapuni jõuavad õnneks vähesed. Ometi ei tähenda see, et tee sellesse punkti on kuidagi pisendatav lahtrisse “ei tapnud end ära, järelikult polnudki nii hull”. Sõjast naasevad ka inimesed elusalt, kildudeks löödud mina-pilt aga ei lase enam elada. Depressioon käib justkui tagurpidi – halvimal juhul lõpeb langemisega. Kui sõduri puhul on posttraumaatiline stress ühiskondlikult arusaadav ja selgitatav: kokkupuude surmaga tõi kaasa unetud ööd ja jõuetuse, siis depressiooni puhul ei taha ühiskond sageli tunnistada, et unetud ööd ja jõuetus võib viia surmani. Mõnikord õnneks ei lähe, kuid sageli ei tundu see ellujäämise valinud kannatajatele õnnena. Pigem järjekordse läbikukkumise ja jõuetuse märgina.
Seda, et depressiivseid kogemusi või tunnuseid on paljudel, ei tohiks enam kohelda põrutava leiuna. See sobiks varasemate põlvkondade reaalsusesse, kus mehed ei nuta ja naised halisevadki liiga palju. Tänapäeval tuleks seda teemat käsitleda mõnevõrra delikaatse ja tundliku käega. Just nii, nagu seda tegi “Varesele valu…” Selle eest suur aitäh.
