Haiti maavärin, mis tabas sõna otseses mõttes pealinna ja lõhkus laiali keskvõimu või halvas olulisel määral riiklikke struktuure, pani mind mõtlema korraks anarhismi peale. Päriselt ka – nüüd, kus riiklik ike on heidetud kõrvale, kas poleks mitte ideaalne võimalus katsetada anarhistlike kommuunide süsteemi? Politseid pole, maksuametit pole, mida veel vaja..
Osaliselt on see küsimus pisut õel, aga kas võimuvaakumis poleks elujõulisel anarhistlikul lähenemisel mitte ideaalsed tingimused? Hea küll, ideaalsem oleks stabiilne, rahulik ja vägivallatu võimuvaakum, aga selliseid nõudmisi täidavad vaid ilmselt põlisrahvad või hõimud kusagil väheasustatud piirkondades (nagu näiteks Tansaania põhjaosas). Haitil, kus kohalikud elanikud ei oleks väga vastu ükskõik millisele struktuurile, mis tagaks normaalse ja inimväärse elu, peaks olema praegu ju suurepärane võimalus tõestada anarhismi võimalikkust. Samas olen mina alati olnud anarhismi osas skeptiline. Kui ta töötaks, siis miks teda ei kasutata?

Ühe kõige esimese räpploo “Rapper’s Delight” kaasautor Grandmaster Caz räägib, et kui 1977. aastal New Yorgis elekter ära läks ja inimesed märatsema kippusid, vinnasid mustanahalised noorukid poodidest ära terve hulga tippelektroonikat. Päev hiljem oli linnas juba tuhandeid DJ-sid ja hiphopp läks käima – sest kuttidel oli nüüd käes tehnika, millega eksperimenteerida.
Veider: nüüdsed USA räpparid on pururikkad tänu eelkäijate jõulisele ostlemisele ja teiste muusikute sämplite “laenamisele”, kuid ise kaitsevad kiivalt autoriõigusi.
Jube kiusatus on siinkohal togida, et kui venekeelsed ostlejad oleks 2007. aasta hullude päevade ajal karastusjookide ja mähkmete asemel varastanud rohkem näiteks videotehnikat, oleks meil võib-olla praeguseks juba väga šeff uus põlvkond VJ-sid. Või oleks nad siis kasvõi vinnanud vana kooli grammareid, oleks praegu rohkem muukeelset hiphoppi. Sest, olgem ausad (ja vabandan Tommyboyde ja Chalice’ide ees), aga venekeelne räpp kõlab dünaamilisemalt kui põliskeelne.

Sándor Márai ütleb väga ilusasti, et luules peab olema laeng. Selline pinge, milleni tema enda sõnutsi ei küündi. Nagu ta ise möönab, võib ta kirjutada värsse ja panna lõppu riime, aga tulemusel pole seda laengut, seda energiat.
See on üheks põhjuseks, miks ma ei kavatse kunagi oma luulearvustuste leheküljel käsitleda neid kümneid ja kümneid kogusid, millest nö. peavoolu kriitika pole kuulnudki, kuid mida leidub inimeste kodudes vahest rohkem kui näiteks Jürgen Rooste teoseid.
Nendes on tavaliselt umbes sellised read:

Mu reisikohvris pole muud kui kodukoha mulda
See tähtsam on kui terve mägi sillerdavat kulda

Või siis:

Ja linnukeste laulu sees ma joobun aina lilledest
Sest kevade on tulnud ja ma tunnen ikka rõõmu sest

No ühesõnaga, saate aru küll, mida mõtlen. Riim on, rütm on, aga pinna all mulksub klišee või kitš. Sellisel luulel on palju lugejaid ja miks mitte? Aga mina seda arvustada ei oska. Võtsin Lutsu raamatukogust mõned kogud prooviks ja viisin kõik tagasi. Ei tahtnud halvasti öelda..

Nii nagu hallitus ei tule kunagi prahvakaga läbi seina ega murenda müüre mõne sekundi jooksul, ei toimu ka “muutus turul” kohe ja kiiresti. Blogimaailma/suusõnalisi arvamusi jälgides näib, et reisikirjadest ja autobiograafiatest (ning, mis seal salata, luulest) hakkab turul nüüd tasahilju kõrini saama. Teiste sõnadega on seinale ilmunud hallid täpid, mis vaikselt, kuid visalt on laienemas üle kogu seina.
Muutused on vajalikud ja tervendavad, eriti siis, kui mõistetakse nende põhjusi. Kirjastused eksivad kohati klassikalise loogikavea otsa: väide 1 – autobiograafia või reisikiri on hea žanr; väide 2 – prominent X või rändur Y on kirjutanud vastava teose; järeldus – see teos peab olema hea. Tulemuseks on küllastus. Neid biograafiaid ja reisikirju on nii palju, et turu kriitiline mass on juba loobumas. Kui varem oleks “Minu Ahvenamaa” või “Telepoiss: Terve elu tähtede all” kõlanud põnevalt, siis nüüd ei müüks sellised teosed ilmselt enam nii edukalt. Äkki kuluks ära paus või kursimuutus…

Katsusin saada “Sirbiga” taas ühele reale, kuna viimased kolm olid jäänud lugemata ja eelviimasest leidsin väga huvitava arvustuse Sirje Kiini hirmpaksu Underi-käsitluse kohta (üle 850 lk), kus küsitakse mürgiselt, miks me peaks teadma seda, kellega ja kuna Under täpselt seksis (jätame “Tulnuka” hetkeks kõrvale, arvustus juba mainis Underit ja oblikaid). Kuidas aitab see meil Kiini väitel Underi luulet mõista? Kas ma peaksin lugema mõnda luuletust ja mõtlema sealjuures: ahah, see oli see kord, kui Adson sai orgasmi, aga Under sai lausa kaks. Olevat olnud ülihää.
Ma ei liialda. Täpselt sellist keelekasutust (“ülihää”) ja orgasmide loendust teoses tsiteeritakse.
Keda huvitab see, mis asendis seksis Leonardo da Vinci “Mona Lisa” maalimise ajal või kui kaua kestis Shakespeare “Hamleti” viienda vaatuse kirjutamisperioodil? Vahest hoiaks kehalised ja vaimsed protsessid rohkem lahus – ega Buddha ei jõudnud valgustuseni seepärast, et ta käbedalt kubet katsus. Pigem just sellest loobumise tõttu..

Järjekordne annus lõunaeesti kultuuri ja keelt, otse veeni. Täpsemalt siis Taarka Pärimusteatri “Hamlet” ja sedapuhku Kanepi kultuurimajas. Iga kord, kui ma setokeelset “Hamleti” tekstiraamatut vaatan, saab järjekordne väljend selgemaks. Ma ei saa öelda, et ma räägiks seto keelt, aga raskustega juba loen. Kuulmisega on nii, et kui räägitakse rahulikult, siis saab aru. Kui vadistatakse, siis muidugi mitte.
Sõit piltilusate talvemetsade vahel asuvasse Kanepisse oli taas lumiselt esteetiline elamus. Ja võimalus istuda üle pika aja helipuldis tuksleva teatrisoone peal õigustab alati ükskõik milliseid raskusi või probleeme, mis etendusega kaasnevad.
2010. aasta tähistab kümne aasta möödumist sellest, kui ma esimest korda teatritöös osalesin ehk sellest, kui Tartu Üliõpilasteatris sai tehtud “Wojzekile” muusikaline kujundus. Salamisi loodan, et järgmise kümne aasta jooksul oleks lavastusi vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. Kui hästi läheb, toob juba see alanud aasta paar nimetust juurde…

I maailmasõda on minu jaoks olnud informatiivses mõttes lummav juba ammu ja ta sümboliseerib imehästi sõja mõttetust ja kultuuride kokkuvarisemist. Suurepärase BBC sõjadoki “The Great War” vaatamine või Keegani raamatute lugemine tekitas tunde, et see oli ikka uskumatu, kuidas inimesed suutsid aastate kaupa kaevikus istuda ja üksteise pihta tulistada.
Seda toredam on lugeda Richard Dawkinsi “Isekast geenist”, et nii inglased kui sakslased leppisid mitteametlikult kokku väikestes vaherahudes. Näiteks tulistati masinliku ajalise- ja sihtimistäpsusega mürske, et vaenlane teaks täpselt, kust eemale hoida. Samuti oli juhtumeid, kus sakslane tõusis kaevikus püsti ja hõikus inglaste suhtes vabandusi, kuna “kuradi Preisi suurtükid” olid nende pihta tulistanud. Üks inglise ohvitser tõdes külaskäigul hämmastusega, et saksa sõdurid marssisid saja meetri kaugusel kaevikus sirge seljaga, kuid ükski inglane ei tulistanud. Polnud viisakas ja muidu “lastakse kolm korda rohkem vastu”. Inimlikkus rokib..

Esteetilises mõttes on tänane talveilm lihtsalt imeilus. Tallinnas oli selline talveudu, et Seebimajast (st. eks-Ühispangas) oli suurem osa kadunud ja kui me Tartu poole hakkasime sõitma, langes temperatuur nii järsult, et ma pidin tee äärde tõmbama ja klaasi uuesti kaabitsaga üle käima. Kohe peale udu algas päikseline talveparadiis. Tüseda lumekattega kaetud puudelt hõljus aeg-ajalt sädelust, iga viimne kui oks oli hoolikalt sisse mässitud. Üle väga pika aja tuli panna ette päikseprillid.
Kui Tallinnas oli sel hetkel veel vist 7-8 külmakraadi, siis paarkümmend kilomeetrit hiljem moodustas näidik numbrid 17 kraadi. Kui ma ei eksi, siis on Suurbritannias olnud hiljuti sama palju ja eks nende jaoks on selline asi muidugi selgelt liiga käre. Aga veel üks kord: no on ju lahe, kui talv on just selline. Paks lumi ja jää, õhk on krõbe ja külm. Soe ja niiske kleeptalv on ikka eriliselt rõlge. Pori ja lörtsi saab ohtralt nautida nii sügisel kui kevadel, las siis talv olla selline piltpostkaart..

Keegi vastutustundetu kodanik on pannud pihta 680 meetrit Chacaltaya liustikku Boliivias. Alles on jäänud vaid 20 meetrit. Teadlased on hoiatanud, et endine 700-meetrine liustik oleks pidanud nagunii kaduma 2015. aastaks, aga see ei lohuta Chacaltaya suusakeskust, mis oli varem maailma kõige kõrgemal asuv mäesuusabaas.
Naljavend, kes liustiku vasakule vinnas, pidi olema päris tugev, sest jääkeel oli kohati umbes 15 m paks. Süüdlasest olenemata palub Chacaltaya baas liustiku tagasi tuua, sest ilma lumeta on raske külastajatele suusarõõme pakkuda. Veel 2001. aastal peeti seal riigi meistrivõistlusi, nüüd on selle korraldamine kahtluse all. Sportlased pole veel kommenteerinud, kas 20-meetrisel lõigul suusatamine pakub pinget või mitte.
Kuna eksliustiku külje all asuv La Paz on kasvanud poole sajandiga viiekordselt ja selle miljon elanikku vajab vett, mõjub veel nahaalsemana teine teade, et viimase 30 aastaga on sulatatud 40% mäestiku igilumest. Süüdlastel palutakse tembutamine lõpetada…

Tegevuspaik: linnaruum. Tegelased: autor ja tundmatu tädike. Tädike räägib telefoniga ja kasutab selget ja kõlavat häält. Vestlus käib umbes sellises stiilis: “Tead, mina ütlen sulle – Arnot ei saa usaldada, tema on võõras, aga Irenet võib alati usaldada…. Jah, noh, ma räägin ju, meil on need toad seal niimoodi et kui minul on uks lahti, siis kõik kuulevad ju… Neil on kõik selge, mis tervisehädad minul on, mul on ju see [järgneb detailne kirjeldus tervisehädast].”
Jube kiusatus oli öelda, et jäta see õnnetu Arno rahule. Põhjus sellel, miks kogu kuradi maailm teab sinu tervisehädadest on see, et sa lällad sellest kõva häälega keset avalikku ruumi.
Tädikeste jaoks on avalik ruum muidugi oma jututoaks, nagu võib veenduda igal külaskäigul polikliinikusse, kus ukse taga oma korda oodates on õnn saada täpne ülevaade sellest, milline moodustis on kõneleja käsivarrel või mida huvitavat rääkis arst kuseproovi kohta…
Tõsiselt – hoia see enda teada, vali vaiksem hääl või otsi privaatsem koht.

Uskumatult kohutavast toimetajatööst sõltumata on Marianne Mikko raamat Moldovast erakordselt valgustav. Vähemalt selles osas, kui hästi võib suhtelises mõistes minna sellisel riigil nagu Eestil. Jah, meil on palju probleeme (nagu igas riigis), kuid suhtelises, rõhutan, suhtelises võrdluses oleme nii mitmeski valdkonnas maailma esimese 50 riigi seas. Moldova seevastu on selline segapundar, et Euroopa piires ei tulegi pähe muud hullemat kui Bosnia – vot see on tõeline sajakordne umbsõlm, mille lahtiharutaja väärib oma nimele täiendi „Suur“ lisamist.
Aga Moldova on segu Nõukogude kultuurist, lõunamaisest altkäemaksupoliitikast ja tagurlikkusest. Selliseid kohti on veel, aga enamasti on neis mingit lootust paremuse poole. Moldova näib olevat juba löönud käega. Samas, kui Eestis oleks ka majandus kukkunud ühe aastaga umbes 70 protsenti, siis kaoks niigi skeptilistest ja küünilistest eestlastest samuti viimanegi lootus. Moldovas ei jää üle muud, kui veini juua. Seda on seal tõeliselt palju.

Seda, et kirjastusmaailmas on vaja rohkem või paremaid toimetajaid, on ohanud nii kirjastajad, tõlkijad, lugejad kui toimetajadki. Alati võib väita, et kõike on kogu aeg vähe – raha, vabadust, headust jne. Toimetajate puudujääk pole seega erand.
Aga mõnikord muutub ohe lausa karjeks. Värskelt ostetud M. Mikko “Moldova: lääne ja ida vahel” on info seisukohast väga valgustav ja tore raamat, kuid igat lehekülge saadab lugeja (ehk minu) kriiskamine. “Georgraafia”, “Molodva”, “minu poolest”, ootamatult poole lause pealt järgmisele reale kukkuv tekst, sajad komavead – miski pole toimetaja Artur Laasti jaoks võimatu. Kuna ilmselt pole toimetaja siiski mitte pime ega keeleoskuse poolest 2. klassi tasemel, jääb üle vaid kolmas variant: sai võetud ette töö, mille jaoks ei jäänud aega. “On inimestel ikka kiire…” laulab dr. Jaan Pärn ja küllap see nii oligi. Minu tõlkelepingud sätestavad, et mitterahuldava töö korral ei saa tõlkija tasu. Vahest jäid ka Laastil seekord toimetajatuhanded saamata…

Peab tunnistama, et ma täitsa ootan seda uut tööaastat. Selles mõttes, et suhteliselt tõhus puhkus on selja taga ja igapäevane töötamine tekitab tunde, et päeva jooksul sai midagi ära tehtud. Lükkab paika kogu päevase graafiku ja nii edasi..
Siinkohal aitab muidugi kõvasti kaasa see, kui teed tööd, mida meeldib teha. Pealegi läheb iga päevaga üha valgemaks ja varsti ka soojemaks ning rohelisemaks. Ja lisaks saabub mitmekuise töötamise järel preemiana suvi. Ehk ametlik mittetöötamise periood, mis on ka äärmiselt mõnus asi.
Olen juba ammu avastanud, et kõige parema enesetunde annab aasta, kus pimedal ajal on tehtud kõvasti tööd ja suvisel ajal vihutud kõvasti loomingut. Eriti siis, kui selle taustaks vahelduvad selgepiirilised aastaajad. Talv on lumine ja külm, kevad äkkroheline, suvi soe ja päikseline, sügis kuldne ja koldesuitsune. Praegu on kaks linnukest tehtud – tööaasta sügis oli kuldne, talv on seni lumine ja külm. Kuna kevad on alati olnud roheline, jääb üle oodata vaid sooja suve.

Naasesin “Rahva Raamatust” suure süütunde ja raamatukuhjaga. Ühest küljest, tarbijana, on mul lapselikult hea meel selle üle, et kodusesse riiulisse lisandus vaid umbes 250 krooni eest tervelt viis raamatut – tavaliselt on see ühe raamatu hind! Kusjuures täiesti seinast-seina valik, alates filosoofia ja müüdi ajaloost ning lõpetades Juhan Peegli esimese sõjasuvega.
Teisest küljest on kuidagi süümepiinarikas võtta näppu kõvade kaantega raamat, mille eest küsitakse 25 krooni ja mis ilmselgelt on värskelt ilmununa maksnud vähemalt kakssada krooni. Ehk siis kirjastused või raamatupoed peksavad võimsalt alla omahinna.
Tarbijale on sellise asi imetore, aga ärilises mudelis pole niisugusele asjale kohta. Allahindluste mõte on saada lahti kaubast, mis muidu kaubaks ei läheks. Mina aga olen see alatu sell, kes ootabki allahindlusi ja kõnnib rahulikult mööda huvipakkuvast raamatust, kuna teab, et selle hind langeb kunagi kümme korda. Ja nii ongi. Ehk ei lähe kirjastused minu tõttu pankrotti, aga..

Kalendriline uus aasta saabus Piusa ürgorgu ikka kell 12, nagu ta seda kipub tegema. Ainult et kuna Maskva aeg on tunni võrra ees, siis valgus venekeelsem elanikkond teisest majast välja kell 11 ja selleks ajaks, kui meie pakasest kriuksuvasse talveõhku sisenesime, olid narvakad jõudnud juba mõnda aega tähistada. Hüüdsime neile ülemeelikult “S novõm godom, tavariši!”, mille peale vastati “Maltši!” Järgnes paus ja siis tuli kohmetus eesti keeles: “Head uut aastat.” Lõimumine missugune.
Aga talv Setomaal on alati võimas. Liikumatud jäised kuused, millele on hoolika ühtlusega riputatud tuhklund, loomajälgede ristteed sätendavas lumes, mesine päike valgumas läbi tardunud okste… Ilus, noh.
Sellist kogemust saaks täiendada vaid lõhnavatest palkidest majad, värskelt valminud toit ja vahel harva lõdvaks lastav mõtteline lips. Mõõdukuse ja maitsekuse piirides muidugi.
Veel ju võib, kuna nagunii lõpeb maailm 2012. aasta detsembris, kui maiade meteoriit purustab juutide vandenõu või mis iganes…

Kalendriline uus aasta saabus Piusa ürgorgu ikka kell 12, nagu ta seda kipub tegema. Ainult et kuna Maskva aeg on tunni võrra ees, siis valgus venekeelsem elanikkond teisest majast välja kell 11 ja selleks ajaks, kui meie pakasest kriuksuvasse talveõhku sisenesime, olid narvakad jõudnud juba mõnda aega tähistada. Hüüdsime neile ülemeelikult “S novõm godom, tavariši!”, mille peale vastati “Maltši!” Järgnes paus ja siis tuli kohmetus eesti keeles: “Head uut aastat.” Lõimumine missugune.
Aga talv Setomaal on alati võimas. Liikumatud jäised kuused, millele on hoolika ühtlusega riputatud tuhklund, loomajälgede ristteed sätendavas lumes, mesine päike valgumas läbi tardunud okste… Ilus, noh.
Sellist kogemust saaks täiendada vaid lõhnavatest palkidest majad, värskelt valminud toit ja vahel harva lõdvaks lastav mõtteline lips. Mõõdukuse ja maitsekuse piirides muidugi.
Veel ju võib, kuna nagunii lõpeb maailm 2012. aasta detsembris, kui maiade meteoriit purustab juutide vandenõu või mis iganes…

Panin “Näidendite” jaotusesse veel kaks taiest. Kokku on seal neid nüüd seitse ja viimased viis kannavad aastanumbrit 2009. Minu jaoks ei ole siin küsimus aga mitte kvantiteedis, vaid töömahus. Olen rahul sellega, et kasutasin aastat 2009 kasulikult. Sündis viis näidendit.
See, kas lugeja neist näidenditest midagi saab või mitte, on mulle veel teadmata. Minu seni ainsaks lugejaks ja kriitikuks on olnud üldiselt R, kes on vaimustavalt karm ja aus ning teeb oma tööd südamega. Tavaliselt saan ma teada, et “see on väga lahe näidend, aga lõpp mulle üldse ei meeldi ja see tegelane on minu arust mõttetu”…
Sellisest kriitikast on mulle oluliselt rohkem kasu kui kahvatust kiitusest (“On tore nagu ikka”). R pakub terve rea soovitusi ja nõuandeid, mis on arengu seisukohast kulla hinnaga. Ühest arvamusest jääb muidugi väheks, aga õnneks on veel üks inimene avaldanud asjalikke kommentaare “Kristalltorni” kohta. Ilma nendeta ma jääkski hüplema samale tasemele. Sest näidendeid kirjutan ka edaspidi..

mõnes mõttes annab aasta selgroog järgi
südatalve pime süda on nüüd helgem
iga hommikuga koidik on veel selgem
pungaaimdus puudes ootab homseid pärgi

Ja nii edasi. Ühesõnaga, võib öelda, et varsti kohe saab Gregoriuse ajaarvamine järjekordselt otsa ja kahe päeva pärast hakatakse 428. korda lugema uuesti 1. jaanuarist.
Oleks võinud toota veel kümme sellist salmi, et saada 1000 tähemärki täis, aga see oleks haisenud juba poeemi järele ja minu maitse jaoks on need asjad liiga lopsakad. See tähendab, mul pole midagi paljude salmide vastu, kuid eelistan lühemaid vorme nii lugeja kui kirjutajana. Igasugused eepilised teosed mõjuvad mulle samamoodi nagu raudteeliiprid – ma saan aru, et nad on vajalikud, aga vahel on hirm, et nad ei lõpe eales.
Erinevalt aastast, mis lõpeb kohe. On viimane aeg teha kokkuvõtteid. Soovitan kirjutada üles selle aasta saavutused, see on väga lahe uhkusereis (ehk egotripp). Teinekord saab niimoodi oma tuju tõsta. Aasta “viimases schtschtseenis” – nagu ütleks Pantalone…

Kui mõnikord võib öelda, et katus sõidab ja pea on pakse mõtteid täis, siis praegu tuleb tõdeda, et asjad on vastupidi. Pea on nagu tühermaa, mille kohal tiirutab üksik segadusse sattunud kaaren ja vaimutühine tuul keerutab üles kuivanud tolmu.
On selliseid päevi, kui lihtsalt ei tule midagi. No ei tule. Ja see pole veel kõik. Kusagilt sappide sügavusest tõuseb see ürgne tunne, et kõik seni loodu on täiesti mõttetu ja sisutühi. Kunstlik ja hall nagu kontorimööbel…
Praegu on just selline päev. Korda kümme. Mõnes mõttes sunnin end tegema loomingulisi kätekõverdusi, sest liiga hästi on meeles varasemad perioodid, kui enesepiits vaikis ja tulemuseks oli väga pikaks veninud loomepaus. Pealegi, ega keegi ei pea neid kätekõverdusi lugema, piisab sellest, kui loen ise ja teen järeldusi. Üks, kaks, kolm…
Eesmärk pole mitte jõuda vägevate numbriteni, vaid paisutada vaimulihaseid. Alles päikselise rannailmaga saab aru sellest, kui palju kasu on olnud lörtsisel loomeperioodil tehtud harjutustest.

Kalendriliste iseärasuste tõttu sattusin täna Raadi surnuaiale (mitte küll igaveseks) ja mind jahmatas, kui sarnane see asutus oli minu poolt eelnevalt külastatud kaubanduskeskusele. Autod ukerdamas vedela lumega parklas, inimesed sagimas närviliste massidena edasi-tagasi, kõik kohad täis pargitud.
Täpselt selline tunne, nagu oleks sattunud mingi sünge huumoriga sketši keskele – külastajate massid sagimas surnud inimeste ümber ja keskel. Ainult et R märkis tabavalt, et erinevalt kaubanduskeskusest polnud need külastajad tulnud asutusse mitte saama, vaid andma. Poodi lähed sa midagi võtma, surnuaeda midagi andma. Tõsi, varem käidi seal ka saamas: kas siis esivanemate nõu, õnnistust või lihtsalt nende hauatagust häält kuulamas. Nüüd pigem viiakse ja antakse ise, tavaliselt küünla või lille kujul.
Iseenesest on see tänases ühiskonnas üsna haruldane – lähed kuhugi midagi pakkuma ja ei ootagi tasu selle eest. Samas on peamine see, miks surnuaeda minnakse. Peaasi, et mitte vaid kombe pärast…

Ma tean, et eetris on valitsenud vaikus, mis on endale kehtestatud standardi järgi selgelt liiga pikk, aga selle katse juurde kuulus ilmselt ühel hetkel saabuma pidanud tõdemus, et ma lihtsalt ei suuda iga päev midagi üles panna. Niisama lalinat on internett niigi triiki täis, mistõttu postitusele peab eelnema vähemalt algeline idee ja varasemal ajal olen suutnud selle tekitada kasvõi vaimse vägivalla teel, sundides ennast millelegi mõtlema. On iseloomulik, et seekord lämmatas need plaanid juba eos see kõige salakavalam vaenlane: mugavus.
Just seesama tunne, et „ma kohe tegelen sellega“. Kohe varsti ja kui üks päev jääbki vahele, siis pole hullu. Homme kindlasti. Tegelikult on hommendamine väga inimlik teguviis ja ma olen sellega läbinisti tuttav. Mingisuguse loomingulise tulemuseni on viinud mind lisaks luust ja lihast muusale vaid halastamatu, armutu enesepeks. Ei ole nii, et „küll ma kirjutan“. Täna ei saa, täna on väsimus, homme on parem päev. Ei, homme on samasugune päev nagu täna.

See oli mitu päeva tagasi, aga emotsioon tuli uuesti meelde – nimelt pakkus mulle ootamatult suurt uhkust üks õhtu näitlejanna M-i sünnipäeval, kus vanasse vabrikumaja korterisse oli kogunenud kaksteist inimest. Mehi oli seltskonnast kaheksa ja uhkus tulenes minul sellest, et kõik korteris olnud mehed olid kokkajad. Kaks neist tegi parajasti süüa, kolmas rääkis õhinal sellest, kuidas tema viimane leib oli tulnud taas suurepäraselt välja (loomulikult ei käinud jutt leivaküpsetusmasinast) ja kõik ülejäänud on ka sellised, kes teevad enamat kui praekartuleid.
Minu arust on metsikult lahe, et köök ei ole paljude sookaaslaste jaoks enam sõimusõna ja söögi valmistamine on asi, mille pärast tuntakse mitte piinlikkust, vaid uhkust. Vahepeal oli kuidagi veider olukord, kus restoranikokkade seas oli palju mehi, aga tavaline tüüp pidas kööki mingiks “naiskade” pärusmaaks. Umbes nii, et kui oskad süüa teha, siis pole raudselt mees. “Tõelised” mehed elavad üksi olles poekulinaaria peal. Kahju neist.

Kui juba reklaamide kallal norimiseks läks, siis teise taiesena jäi mulle hambusse Swedbanga reklaam inimestest ja huntidest ehk “Sul on soe süda sees”. Nii see on, et vähemalt Libahundi-Tiina aegadest alates on ikka kahtlustatud, et mõnel naabril on soe süda sees. Kui reklaami vaadata, siis näib, et julge hundi rind on kuldselt helendav. Kohe kaugele näha, et seal on midagi kahtlast.
Ma ei ilgu üldse Swedbanga sotsiaalalgatuste üle, minu arust on tore, kui firmadel on peal kasvõi õhuke kiht sotsiaalsust. Arenenud ühiskonna tunnus.
Mulle lihtsalt meeldib see, kuidas reklaamile satub väga kahemõtteline lause. Kuigi, olgem ausad, hunte ei kutsu susideks enam väga suur osa elanikkonnast. Ma ei mäletagi, kas see läheb samasse kategooriasse kui ämber-pang, aga vist oli tegemist lõunamaise kõnepruugiga.
Mida sain nautida, kui käisime täna külas. Sõna otseses mõttes – Taberlaanes, Antsla külje all. Sai kuulda ehtsat keelt ja külalislahkust. Sealsetel inimestel on pigem sees kuld- kui hundisüda..

Varsti kohe on aasta pimedaim päev ja päike loojub veel rutem, aga sellest hoolimata oli värskendav näha teda kasvõi nende mõne tunni jooksul. Olin parajasti maanteel, kui päike vajus üliaeglaselt läbi süsimusta metsasilueti nagu sügavkollane mesi ja paarikümne minuti järel saabunud pimedus tundus valendavast lumest hoolimata veel pimedam kui varem. Talvepäike on hõrgutis, mida õpib hindama vaid siis, kui elad sellisel laiuskraadil. Troopikapäike osutub varsti selliseks nagu lõunamaistes usundites, kus peajumal Päike on sageli halastamatu, kõikvõimas ja kõrvetav türann. Siesta muutub siis peaaegu et päästeoperatsiooniks. Talvepäike on seevastu nagu läbipaistva nahaga kaunitar, kelle imeilusad jooned paljastuvad hullutavalt hapras kangas ja kes nihkub koketeerivalt pilvesirmi taha. Teda näeb harvem kui sooviks ja seepärast on iga hetk magus ja üürike. Mõni ime siis, et päiksekaunitari ilmumise järel plahvatas blogosfäär õhkamistesse ja pelglikku iludust pidin loomulikult mainima minagi.

Ma ei ole kindlasti ainus inimene, kes Tartu Kaubamaja hiigelreklaami nähes luges esimese asjana välja sõnad “Jõulud. Puudus.” Tegelikult on küll “ruudus”, aga kirjatüüp on täpselt selline, et kõigepealt võib lugeda välja midagi muud.
Iseenesest oleks see väga tabav märkus praeguse majanduslanguse või majandusseisaku või mille iganes ajal. Noh, selline lõikav sotsiaalkriitiline kommentaar, kus lokkispäine väike laps istub ootusärevalt jõulumeeleolus, kuid mingi karm kaadritagune hääl (isa? ema? pangaesindaja?) teatab psühhedeelse kirjatüübiga, et jõuludega seostub seekord puudus.
Ühest küljest pole jõule, teisest küljest pole midagi, mida jõulude ajal lauale või kingipakendisse panna. Ja see ei lohutaks isegi süvausklikke, kes heameelega näeks seda, et jõulukinke poleks ja et inimesed tähistaks sel perioodil midagi vaimlisemat. Sest kui on puudus ja masendus, pole ka tähistamise tunnet.
Kuigi ma ei tea, võib-olla kannatustekultuuri mõttes sobiks selline asi protestantlusesse ideaalselt…

Sain täna jälle õppetunni selle kohta, et ma pean veel mõne kraadi võrra oma kirjastiili vähem viisakaks muutma. Mul on kombeks kirjutada sihtgrupile “Kõik Maailma Inimesed”, aga mida rohkem sa kellegi jaoks maha võtad, seda hägusem tuleb jutt. Peaks tegelikult kirjutama natuke impulsiivsemalt ja kasutama vähem paari klahvi klaviatuuril. Kustutada saab alati, kuid mõnikord pole vaja.
Mulle endale tundub, nagu tahuks ma viimase 4-5 aastaga mingist sõnavahurahnust välja Isikupära. Sellist mulle omast stiili, mille esimesed rohmakad jooned hakkavad ilmuma, aga tööd on veel kõvasti. Esimese suurema sammuna tulebki võtta omaks, et mul on oma arvamus ja mul on õigus sellele. Iga hooletult valitud sõnaga suureneb tõenäosus, et kellelgi on sellega probleem ja samas suureneb ka kirjutatud teksti isikupära. Nii et kui peaks tormama barrikaadidele, siis: “Rohkem hoolimatust, vähem muretsemist!”
See kehtib kõige, nii luule, näidendite kui muude tekstide kohta. Vastutulelikkus on tee selgrootusele…

Täitsin eile endale vaikselt antud ülesande näha selle aasta PÖFF-ist vähemalt ühte filmi. Nägingi. Ühte. Aga vähemalt oli ka hea. Vene musikaalsete kalduvustega “Moevennad” on üks kõige veidramaid asju, mida võib ette kujutada, aga töötab täiega.
Kui teha film Nõukogude südamikust, 1955. aasta Moskvast, lisades sinna teemana jonnakalt Ameerika muusikat kuulavate Nõukogude noorte juhtumi, siis peaks tulemus olema muserdav, rusuv ja kole. Valitsevad värvid oleks pruun, hall ja pleekinudsinine, seinad oleks määrdunud ja kusagil keldrites purustataks luid. Või siis on veel teine variant – kirev muusikal, kus repressioone mängitakse välja läbi sümbolite.
Uskumatu, aga töötab. Just see, et kõik on stiilipuhas, mitte kordagi ei langeta reaalsusesse. Kogu vägivald, mida oleks võinud realistlikult kujutada, esitatakse seda mõjusamalt läbi laulu, tantsu ja riiete lõikumise. Haiget ei saa keegi, kui õigesti mäletan.
Muuseas, viimasest 15 filmist, mis mulle on meeldinud, on umbes 8 tulnud Venemaalt.

Sattusin eile esimest korda umbes kümne aasta jooksul lokaali “Pool Kuus”. Kuuskümmend protsenti põhjusest, miks ma üldse soostusin sinna minema, peitus õhinas näha seda, kas “Pool Kuus” on endiselt sama jube kui varem. Nagu kehvas põnevusfilmis, on vastus muidugi juba teada.
Jah, oli küll. Mõnes mõttes on ta koloriidi ja tegelaste valiku osas äärmiselt huvitav koht. Neid tuhandete kroonide eest üleslöödud ja shapingu abil trimmi tõmmatud tibinaid ning pealetükkivalt sõbralikke kirvenägusid ei leia just igast kõrtsist. “Pool Kuus” on omamoodi nähtus, ehkki mitte nii stiilipuhas kui “Zavood”…
Samas ei leia viimati mainitu peldikust vereniresid ja tülinorimise tõenäosus on “Pooles Kuues” siiski stabiilselt kõrgem kui “Zavoodis”, ehkki Zavv on tippaegadel kindlasti Tartu üks kõige ohtlikumaid kohti.
Kui pool meie seltskonnast otsustas sees suitsud süüdata (ja turvamees märkas seda alles minuteid hiljem), tuli minevik kolinal meelde. Suitsulõhn, agressiivsed kunded – tere, üliõpilasperiood!

Kui oli vaja märki sellest, et Eestimaal endal on vihmast siiber, siis pakkus selle killu kenasti tänane teadaanne, et Emajõgi on väga kiiresti tõusnud. Põhjus? Maapind ei jõua enam vett endasse imada. Teiste sõnadega annab maapind ise märku, et “kuule, aitab küll.”
Seda, et jõgi on tõusnud, oli suhteliselt lihtne märgata juba eile. Rattaga trenni sõites tekkis mul korraks mõte, et võiks sõita selle Laia tänava silla alt läbi ja tulla teiselt poolt sillale peale. Tulemus oleks ilmselt olnud erakordselt koomiline, nagu ütleks Baskin. Midagi umbes sellist, et üks ratta seljas sell kihutab sumaki poolemeetrisesse vette ja kaob laienenud Emajõkke. Sillerdavat vett nähes oli mul oidu viimasel hetkel ümber otsustada.
Ega tegelikult see paarinädalane vihmasahmakas pole mind väga häirinud. Hooajaline depressioon on kunagiste hiilgeaegadega võrreldes umbes kümnekordselt väiksem. Aga päikest võiks vahelduseks näha küll. Õnneks on kolmandik sülvi juba läbi ja mingil hetkel on päike sunnitud ilmuma.

Prügikasti peal (oo, iroonia) oli kuulutus selle kohta, et Vanemuise kontserdimajas esineb perekond Sõnajalg. Minu kämbikarikas igatahes loksub üle. Ma tean, et on inimesi, kelle arust nad on hirmnaljakad ja kes “kuulavad” nende muusikat pidudel või mujal, kus on teisi frivoolselt meelestatud inimesi. Või panevad neid oma plaadile – ma vaatan sinu poole, Vaiko.
Sõnajalad on kämp küll, aga nad on juba liiga kämp või olen mina vales eas. Kunagi tundus Onu Bella ka üsna kämp, kuid siis olin mina 11-aastane ja selles vanuses vaimustab väikeseid poisse igasugune asi, kus öeldakse roppe sõnu. (Vt. ka gangsta rap)
Tegelikult häirib mind selle prügikastikuulutuse juures pigem sõnapaar “Vanemuise Kontserdimaja”. Tõsiselt – Vanemuine? On teatud kollektiive ja teatud kohti, kus kämp võimendub ja tekib sõnapaar “räigelt lahe”. Näiteks ansambel Plixid ja Genialistide Klubi = räigelt lahe.
Aga Vanemuine ja Sõnajalad? Ma saan aru, et teater ja kontserdimaja on kaks täiesti erinevat asutust, ent ikkagi.

Iga inimese elus saabub kord aeg, kus ta peab andma alla. Niisiis kiristasin hambaid ja viisin arvuti peale mitmepäevast kaklust ikkagi teenindusse. Kakskümmend minutit ja kakssada krooni hiljem sain vastuse sellele, miks aastaid kestnud hoolikas foorumite ja kasutusjuhendite lugemine ning iga nurga alt installimine pole andnud mingit tulemust. Nimelt olin usaldanud pimesi inimest, kes mu arvuti kokku pani, ehkki oleks pidanud minevikust õppima. Ainus komplekt, mis on töötanud mul nii, nagu tahtsin, on see, mille panin kokku ise. Praeguse komplekti lasin panna kokku suhteliselt suure raha eest, aga koostaja ei vaevunud järgima kõige lihtsamat juhist: SLI sild kahe videokaardi vahel saab töötada ainult siis, kui kaardid on identsed. Olin eeldanud, et arvutiekspert teab sellist asja, mistõttu proovisin läbi kõik muud lahendused.
Otse loomulikult olid kaardid erinevad. See kakssada krooni ja lugematu arv tunde oleks jäänud kulutamata, kui poleks usaldanud “eksperti”. Eks vigadest õpitakse.

Tänasega veendusin kindlalt, et kokka minust ei saaks. Mulle väga meeldib süüa teha, aga kui peab tegema nii, et tundide kaupa üks protsess algab, teine lõpeb, üks nõu tuleb puhtaks pesta, et sinna kohe midagi uut sisse teha… Pole minu rida. Ja kui peaks kõike seda homme uuesti tegema, siis pole kindlasti minu rida.
Sest on suur vahe, kas teed süüa siis, kui tahad või siis, kui peab. Ja on veel suurem vahe, kas teed süüa neile, kellele tahad või mingitele klientidele, kes tahavad juba kaheksandat korda täna sama rooga. Absoluutselt ei paelu selline töö.
Kokkamine on ilmselgelt kutsumus ja pelgalt söögitegemisest ei piisa. Ma pean end ise söögitegijaks, kuna teen ainult retseptide järgi, mitte ei leiuta ise (see, kui sa asendad mingis roas kümnest komponendist neli, ei ole uue roa leiutamine, vaid modifitseerimine). Ja ma pole nii kõva mees, et suud kõverdades väita, nagu teeks mina paremaid roogi kui enamik Eesti restorane, nagu väidab enda kohta Hendrik Sal-Saller. Teen lihtsalt süüa.

Viimased kaks päeva on möödunud arvutiga kaklemise tähe alla ja see täht on p(***). Kui eelmine põlvkond oli küünarnukini Žiguli õli sees ning katsus haamri ja mutrivõtme abil autot vähemalt homseks liikuma saada, siis praegune põlvkond on küünarnukini draiverite (vabandust, tüürelite) sees ning katsub arvutit vähemalt homse tööpäeva alguseks pildile tuua.
Hetkel on meie olukord sama nagu lahinguväljal – kaks päeva on vihaga tapeldud ja üksteist veidratesse kohtadesse saadetud, nüüd hingeldame ja lakume haavu, aga olukord on täpselt sama, nagu oli enne lahingut. Ainult et mõlemad on kõvasti rappida saanud. Erinevalt Linuxiga möllamisest (mis toimub vabatahtlikult ja mida nimetatakse seadistamiseks) on Windowsiga möllamine nagu lõhkenud kuivkäimla kokkulappimine – parimal juhul saad olukorra endiseks, halvimal juhul on ikka kõik jupid laiali, aga sitta on igal juhul kõik kohad täis. Minu kogemuses tähendab õnn Windowsis seda, et arvuti töötab ja õndsus seda, et sa ei tea, kui kaua veel.

“Keskuses” on…ee.. omapärane artikkel, kus ajaloolane Mati Õun mõtiskleb selle üle, kuidas tegelikult valitseb maailma Kolmesaja nõukogu, kuhu kuulub maailma eliit. See eliit kavatseb suretada välja 95% inimkonnast, sest rohkem teenreid pole neile vaja. Meie loomulikult selle eliidi hulka ei kuulu.
Tõenäoliselt seepärast, et kolmsada kohta on juba võtnud ära juudid ja vabamüürlased. Õun seda otse välja ei ütle, kuid iga tubli vandenõuteoreetik teab, et massoonid ja ivriidid on kui mitte kogu kurja juur, siis vähemalt selle vars. Või lehed, ma ei tunne massoonibotaanikat kuigi hästi.
Mulle meeldib kõige rohkem see, kuidas taolised nurjatud salaplaanid on avalikult teada. Noh, et me kõik teame, kuidas eliit kavatseb meid hävitada. Ma mõtlen, et kui ma tahaks hävitada kogu maailma, siis ma ei vatraks sellest nii palju, et iga suvaline jope kusagil poe taga teab seda.
Samas, filmide kurjategijad jahuvad ka repliikide kaupa sellest, mida nad täpselt kavatsevad teha. Äkki nad on ka massoonid.

Külastasin täna jälle Lemmitu – hetkel veel üsna kompaktset – trükikoda ja tundsin, kuidas kõiki neid masinaid nähes tärkas taas minus väike poiss. Hammasratad, hoovad, suured lõiketerad ja ülekandemehhanismid on märksa põnevamad kui digitaalne töötlus, mis toimub kusagil silma alt kaugemal. Need kohati kuni kahetonnised raudkolakad, kus kõik liigub silma all, on kuidagi mõistetavad ja hoomatavamad kui nullid ja ühed. Valad tähti tinasse nagu aastavahetusel.
See Pärmivabriku ala on üldse nagu mingi imedemaa (Alice’i sorti), kus me loopisime vanast pärmilaost asbesti ja kuuekümnendatest pärit prahi välja. Nüüd on seal 19. sajandi lõpus leiutatud tehnoloogiaga trükikoda, labürintlike koridoridega kunstigalerii ja teatrisaal/ koertekool (ma ei tee nalja).
Ma ei tea, milline see Tartu vaim peaks olema, aga ilmselt esindavad selle aspekte Genialistide Klubi, Pärmivabrik ja “Zavood”. Ühtegi neist asjadest ei kujutaks ma mujal Eestis ette. Vahest see kirjeldus millegi eituse kaudu ongi täpseim.

Tuli meelde, et sellel neljapäeval sai Tiibeti filmiõhtu käigus proovida tiibeti teed – sedasama, kuhu pannakse sisse jakivõid. Mitte siis jaki nagu pintsaku, vaid jaki nagu suure karvase veise piimast tehtud võid. Olen mitmes kirjatükis ja kommentaaris kuulnud sõnu “öäk” ja “issand, kui rõve”, mistõttu mul oli juba filmiõhtu kuulutust lugedes kindel tahtmine kasvõi selle tee pärast kohale minna. Kui mingit sööki-jooki kirjeldatakse kas eriti rõveda või eriti veidrana, siis mul on alati soov seda proovida. Ja tihti tulebki välja, et minu maitse jaoks pole need asjad kas üldse rõvedad või on lausa meeldivad. Lagrits, grappa, võiga tee – absoluutselt ei häiri ja sageli muutub isegi lemmikuks (nagu juhtus lagritsaga).
Peale tiibeti tee proovimist tekkis tunne, et peaks ise ka kodus tegema musta teed ja panema katse-eksituse meetodil sisse tavalist Eesti võid. Sest vahelduseks oli väga mõnus juua soolast teed, ehkki selle pinnal ujunud rasvalaigud meenutasid puljongit. Igal juhul kogemus…

Noh, sai nüüd see “Eesti kõigi aegade halvim film” nähtud – jutt käib “Pangaröövist” ja sapist, mida selle peale on pritsitud. Ja mida oli meil tarvis tõestada? Et kriitikud on inimesed, ka neil on halvad päevad ja ka nemad võivad ajada suust välja mida iganes. Ei ole nii, et kriitik on universaalne mõõdupuu, kelle jumalik silm näeb ja sulg müristab.
Ehk siis: “Pangarööv” ei ole kindlasti Eesti kõigi aegade halvim film. Kohati igav? Jah. Kohati jõhkralt ebaloogiline? Jah. Kohati totralt klišeelik? Jah. Aga siis ka tore, muhe ja nauditav. Hannes Kaljujärv on minu arust tõesti väga hea. See noor poiss (Henri Kuus), kellel Adorf keelas edaspidi näidelda – no mis tal viga oli?
Kivisid võib kapsaaeda loopida ikka, aga mul kipuvad need kivid minema peamiselt stsenarist Ulmani aeda või siis sinna, kust tulid mõtted teha klišeelikke tegelasi (nt küüsi viiliv poemüüja). Vaatasin “Tuulepealse maa” vapralt algusest lõpuni, et veenduda: mulle ei meeldi Ulmani lood. Ei meeldinud ka seekord. Mis teha.

Eilse sissekandega sai täis nelikümmend tuhandemärgist sissekannet. 40 korda 1000 võrdub 40 000 tähemärgiga. Raamatute tõlkemaailmas tähendab see täpselt ühte poognat. Minu kogemuses on üks raamat tavaliselt 9-12 poognat. Sellise loogika järgi peaks ma kirjutama veel 320 või 440 sissekannet. Oo, ära karda, hirmunud lugeja – mul ei ole midagi sellist plaanis..
Tõsi, väike tagamõte mul nende tuhandemärgiliste tilgutustega siiski on. Erinevalt mõnest Eesti blogijast ei ole mul endiselt plaanis ühel hetkel neid rahulikult kokku tõsta ja kaante vahele lükata ning raha küsida. Kuid terviklikkuse idee kummitab mindki. Ühe sissekandega saab see tuhandemärgine tsükkel läbi ja ma kuulutan eksperimendi lõppenuks. Siis lähevad kõik need sissekanded kenasti ühte faili kokku ja fail talletub PDF-ina kuhugi sinna ülesse paremale, kus on kataloogid „Luule“, „Muusika“ ja muud. Tõenäoliselt läheb kirja mõtisklustena, sest mul on allergia sõna „päevik“ vastu. Aga mida muud see väike eksperiment siis on…

Eesti Rahva Muuseumis sai nähtud filmi Tiibeti nomaadist, kes olude sunnil teeb ka muid töid. Jube kõnekas film, iseloomustades seda, kui rõõmsad ja rahumeelsed võivad olla inimesed, kelle kodumaa on kõik muud. Sarnase mulje suudavad igapäevases tegutsemises jätta teleekraanil ka puruvaesed aafriklased. Sest tegelikult ei suuda aktiivselt halada ja tigetseda ka kõige püsivamad.
Ühel hetkel tuleb kas leida olukorrast väljapääs või kolida mujale. Väljapääs ei tähenda olukorraga leppimist ega vaenuliku võimu ülistamist. Tiibetlane ei kulutanud hetkegi selleks, et kiita/ laita Hiinat, Hiina riiki või han hiinlasi. Ei, ta ajas oma asja ja kuigi kõik olud olid tema vastu, leidis ta päevast ikka positiivset. Mida esindasid kasvõi tema ümber, kohal ja all sibliv lastekari või sama stoilise väärikusega rabav abikaasa. Jah, raha on hirmvähe, isa suri ammu ja noor mees peab ülal kogu suguvõsa, kuid süüa on rohkem kui Mao ajal ning sugulased käivad koolis.
Moraal: halamine ei aita. Leia väljapääs…

Mart Kolditsa lavastuses “Päike soojem, taevas sinisem” (väga hea tükk) on lõpupoole stseen, kus vanemate inimeste poolt mängitavad lapsed on hirmul ja halisevad varjendis. Tundsin sel hetkel, kuidas pekstakse mingit universaalset punkti, mis on pandud paika juba ürgselt. See, kui kari täiskasvanud inimesi on ilmselgelt paanikas, hüsteerias ja laliseb läbi-segi ning kontrollimatult, tekitab automaatselt hirmu. Selline paanika on nakkav, sest ta annab ajule sõnumi, et kui juba ratsionaalsed ja emotsioonitud täiskasvanud halisevad kõik koos, on lahti midagi väga eluohtlikku. Kui üks või kaks vanemat inimest hüsteeritsevad, siis ei juhtu teiste täiskasvanutega tõenäoliselt midagi. Aga kui sa oled koos saja inimesega, kes ühel hetkel on kõik paanikas, nakatab see ilmselt ka sind. Niisiis tallutakse inimesi spordivõistlustel ja ususündmustel jalge alla vaid seepärast, et kogu ümbritsev inimmass on paanikas.
See oli üsna õõvastav tunne ning jättis kustumatu mulje. Paanika ongi tõesti nakkav..