Egokulturism

Sain täna jälle õppetunni selle kohta, et ma pean veel mõne kraadi võrra oma kirjastiili vähem viisakaks muutma. Mul on kombeks kirjutada sihtgrupile “Kõik Maailma Inimesed”, aga mida rohkem sa kellegi jaoks maha võtad, seda hägusem tuleb jutt. Peaks tegelikult kirjutama natuke impulsiivsemalt ja kasutama vähem paari klahvi klaviatuuril. Kustutada saab alati, kuid mõnikord pole vaja.
Mulle endale tundub, nagu tahuks ma viimase 4-5 aastaga mingist sõnavahurahnust välja Isikupära. Sellist mulle omast stiili, mille esimesed rohmakad jooned hakkavad ilmuma, aga tööd on veel kõvasti. Esimese suurema sammuna tulebki võtta omaks, et mul on oma arvamus ja mul on õigus sellele. Iga hooletult valitud sõnaga suureneb tõenäosus, et kellelgi on sellega probleem ja samas suureneb ka kirjutatud teksti isikupära. Nii et kui peaks tormama barrikaadidele, siis: “Rohkem hoolimatust, vähem muretsemist!”
See kehtib kõige, nii luule, näidendite kui muude tekstide kohta. Vastutulelikkus on tee selgrootusele…