Tuhat viiskümmend neli


Ma ei ole kindlasti ainus inimene, kes Tartu Kaubamaja hiigelreklaami nähes luges esimese asjana välja sõnad “Jõulud. Puudus.” Tegelikult on küll “ruudus”, aga kirjatüüp on täpselt selline, et kõigepealt võib lugeda välja midagi muud.
Iseenesest oleks see väga tabav märkus praeguse majanduslanguse või majandusseisaku või mille iganes ajal. Noh, selline lõikav sotsiaalkriitiline kommentaar, kus lokkispäine väike laps istub ootusärevalt jõulumeeleolus, kuid mingi karm kaadritagune hääl (isa? ema? pangaesindaja?) teatab psühhedeelse kirjatüübiga, et jõuludega seostub seekord puudus.
Ühest küljest pole jõule, teisest küljest pole midagi, mida jõulude ajal lauale või kingipakendisse panna. Ja see ei lohutaks isegi süvausklikke, kes heameelega näeks seda, et jõulukinke poleks ja et inimesed tähistaks sel perioodil midagi vaimlisemat. Sest kui on puudus ja masendus, pole ka tähistamise tunnet.
Kuigi ma ei tea, võib-olla kannatustekultuuri mõttes sobiks selline asi protestantlusesse ideaalselt…

  1. #1 by Jüri on December 12, 2009 - 20:16

    Meile saabus koju kiri mis teatas: “kuna teie laps osaleb jõulupogrommis…”
    Aitäh, kallis malapropistist tantsuõpetaja.
    (Tõsi, natuke teine teema)

  2. #2 by Mario on December 14, 2009 - 22:12

    Jõulupogromme leiab aset nagunii kõikjal (eriti kaubanduskeskuste) juba viimased kuu aega, nii et mõni ime, kui lapsedki on sinna kaasatud.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar