Varsti kohe on aasta pimedaim päev ja päike loojub veel rutem, aga sellest hoolimata oli värskendav näha teda kasvõi nende mõne tunni jooksul. Olin parajasti maanteel, kui päike vajus üliaeglaselt läbi süsimusta metsasilueti nagu sügavkollane mesi ja paarikümne minuti järel saabunud pimedus tundus valendavast lumest hoolimata veel pimedam kui varem. Talvepäike on hõrgutis, mida õpib hindama vaid siis, kui elad sellisel laiuskraadil. Troopikapäike osutub varsti selliseks nagu lõunamaistes usundites, kus peajumal Päike on sageli halastamatu, kõikvõimas ja kõrvetav türann. Siesta muutub siis peaaegu et päästeoperatsiooniks. Talvepäike on seevastu nagu läbipaistva nahaga kaunitar, kelle imeilusad jooned paljastuvad hullutavalt hapras kangas ja kes nihkub koketeerivalt pilvesirmi taha. Teda näeb harvem kui sooviks ja seepärast on iga hetk magus ja üürike. Mõni ime siis, et päiksekaunitari ilmumise järel plahvatas blogosfäär õhkamistesse ja pelglikku iludust pidin loomulikult mainima minagi.
Fusion theme by digitalnature | powered by WordPress | Toetan: 
Entries (RSS) and Comments (RSS) ^