Egokulturism

Täitsin eile endale vaikselt antud ülesande näha selle aasta PÖFF-ist vähemalt ühte filmi. Nägingi. Ühte. Aga vähemalt oli ka hea. Vene musikaalsete kalduvustega “Moevennad” on üks kõige veidramaid asju, mida võib ette kujutada, aga töötab täiega.
Kui teha film Nõukogude südamikust, 1955. aasta Moskvast, lisades sinna teemana jonnakalt Ameerika muusikat kuulavate Nõukogude noorte juhtumi, siis peaks tulemus olema muserdav, rusuv ja kole. Valitsevad värvid oleks pruun, hall ja pleekinudsinine, seinad oleks määrdunud ja kusagil keldrites purustataks luid. Või siis on veel teine variant – kirev muusikal, kus repressioone mängitakse välja läbi sümbolite.
Uskumatu, aga töötab. Just see, et kõik on stiilipuhas, mitte kordagi ei langeta reaalsusesse. Kogu vägivald, mida oleks võinud realistlikult kujutada, esitatakse seda mõjusamalt läbi laulu, tantsu ja riiete lõikumise. Haiget ei saa keegi, kui õigesti mäletan.
Muuseas, viimasest 15 filmist, mis mulle on meeldinud, on umbes 8 tulnud Venemaalt.