Egokulturism

Sattusin eile esimest korda umbes kümne aasta jooksul lokaali “Pool Kuus”. Kuuskümmend protsenti põhjusest, miks ma üldse soostusin sinna minema, peitus õhinas näha seda, kas “Pool Kuus” on endiselt sama jube kui varem. Nagu kehvas põnevusfilmis, on vastus muidugi juba teada.
Jah, oli küll. Mõnes mõttes on ta koloriidi ja tegelaste valiku osas äärmiselt huvitav koht. Neid tuhandete kroonide eest üleslöödud ja shapingu abil trimmi tõmmatud tibinaid ning pealetükkivalt sõbralikke kirvenägusid ei leia just igast kõrtsist. “Pool Kuus” on omamoodi nähtus, ehkki mitte nii stiilipuhas kui “Zavood”…
Samas ei leia viimati mainitu peldikust vereniresid ja tülinorimise tõenäosus on “Pooles Kuues” siiski stabiilselt kõrgem kui “Zavoodis”, ehkki Zavv on tippaegadel kindlasti Tartu üks kõige ohtlikumaid kohti.
Kui pool meie seltskonnast otsustas sees suitsud süüdata (ja turvamees märkas seda alles minuteid hiljem), tuli minevik kolinal meelde. Suitsulõhn, agressiivsed kunded – tere, üliõpilasperiood!