Kui oli vaja märki sellest, et Eestimaal endal on vihmast siiber, siis pakkus selle killu kenasti tänane teadaanne, et Emajõgi on väga kiiresti tõusnud. Põhjus? Maapind ei jõua enam vett endasse imada. Teiste sõnadega annab maapind ise märku, et “kuule, aitab küll.”
Seda, et jõgi on tõusnud, oli suhteliselt lihtne märgata juba eile. Rattaga trenni sõites tekkis mul korraks mõte, et võiks sõita selle Laia tänava silla alt läbi ja tulla teiselt poolt sillale peale. Tulemus oleks ilmselt olnud erakordselt koomiline, nagu ütleks Baskin. Midagi umbes sellist, et üks ratta seljas sell kihutab sumaki poolemeetrisesse vette ja kaob laienenud Emajõkke. Sillerdavat vett nähes oli mul oidu viimasel hetkel ümber otsustada.
Ega tegelikult see paarinädalane vihmasahmakas pole mind väga häirinud. Hooajaline depressioon on kunagiste hiilgeaegadega võrreldes umbes kümnekordselt väiksem. Aga päikest võiks vahelduseks näha küll. Õnneks on kolmandik sülvi juba läbi ja mingil hetkel on päike sunnitud ilmuma.
Tuhat viiskümmend
Comments are closed.
