Tänasega veendusin kindlalt, et kokka minust ei saaks. Mulle väga meeldib süüa teha, aga kui peab tegema nii, et tundide kaupa üks protsess algab, teine lõpeb, üks nõu tuleb puhtaks pesta, et sinna kohe midagi uut sisse teha… Pole minu rida. Ja kui peaks kõike seda homme uuesti tegema, siis pole kindlasti minu rida.
Sest on suur vahe, kas teed süüa siis, kui tahad või siis, kui peab. Ja on veel suurem vahe, kas teed süüa neile, kellele tahad või mingitele klientidele, kes tahavad juba kaheksandat korda täna sama rooga. Absoluutselt ei paelu selline töö.
Kokkamine on ilmselgelt kutsumus ja pelgalt söögitegemisest ei piisa. Ma pean end ise söögitegijaks, kuna teen ainult retseptide järgi, mitte ei leiuta ise (see, kui sa asendad mingis roas kümnest komponendist neli, ei ole uue roa leiutamine, vaid modifitseerimine). Ja ma pole nii kõva mees, et suud kõverdades väita, nagu teeks mina paremaid roogi kui enamik Eesti restorane, nagu väidab enda kohta Hendrik Sal-Saller. Teen lihtsalt süüa.
Tuhat nelikümmend seitse
Comments are closed.
