Egokulturism

Viimased kaks päeva on möödunud arvutiga kaklemise tähe alla ja see täht on p(***). Kui eelmine põlvkond oli küünarnukini Žiguli õli sees ning katsus haamri ja mutrivõtme abil autot vähemalt homseks liikuma saada, siis praegune põlvkond on küünarnukini draiverite (vabandust, tüürelite) sees ning katsub arvutit vähemalt homse tööpäeva alguseks pildile tuua.
Hetkel on meie olukord sama nagu lahinguväljal – kaks päeva on vihaga tapeldud ja üksteist veidratesse kohtadesse saadetud, nüüd hingeldame ja lakume haavu, aga olukord on täpselt sama, nagu oli enne lahingut. Ainult et mõlemad on kõvasti rappida saanud. Erinevalt Linuxiga möllamisest (mis toimub vabatahtlikult ja mida nimetatakse seadistamiseks) on Windowsiga möllamine nagu lõhkenud kuivkäimla kokkulappimine – parimal juhul saad olukorra endiseks, halvimal juhul on ikka kõik jupid laiali, aga sitta on igal juhul kõik kohad täis. Minu kogemuses tähendab õnn Windowsis seda, et arvuti töötab ja õndsus seda, et sa ei tea, kui kaua veel.