Egokulturism

Eesti Rahva Muuseumis sai nähtud filmi Tiibeti nomaadist, kes olude sunnil teeb ka muid töid. Jube kõnekas film, iseloomustades seda, kui rõõmsad ja rahumeelsed võivad olla inimesed, kelle kodumaa on kõik muud. Sarnase mulje suudavad igapäevases tegutsemises jätta teleekraanil ka puruvaesed aafriklased. Sest tegelikult ei suuda aktiivselt halada ja tigetseda ka kõige püsivamad.
Ühel hetkel tuleb kas leida olukorrast väljapääs või kolida mujale. Väljapääs ei tähenda olukorraga leppimist ega vaenuliku võimu ülistamist. Tiibetlane ei kulutanud hetkegi selleks, et kiita/ laita Hiinat, Hiina riiki või han hiinlasi. Ei, ta ajas oma asja ja kuigi kõik olud olid tema vastu, leidis ta päevast ikka positiivset. Mida esindasid kasvõi tema ümber, kohal ja all sibliv lastekari või sama stoilise väärikusega rabav abikaasa. Jah, raha on hirmvähe, isa suri ammu ja noor mees peab ülal kogu suguvõsa, kuid süüa on rohkem kui Mao ajal ning sugulased käivad koolis.
Moraal: halamine ei aita. Leia väljapääs…