Egokulturism

Mart Kolditsa lavastuses “Päike soojem, taevas sinisem” (väga hea tükk) on lõpupoole stseen, kus vanemate inimeste poolt mängitavad lapsed on hirmul ja halisevad varjendis. Tundsin sel hetkel, kuidas pekstakse mingit universaalset punkti, mis on pandud paika juba ürgselt. See, kui kari täiskasvanud inimesi on ilmselgelt paanikas, hüsteerias ja laliseb läbi-segi ning kontrollimatult, tekitab automaatselt hirmu. Selline paanika on nakkav, sest ta annab ajule sõnumi, et kui juba ratsionaalsed ja emotsioonitud täiskasvanud halisevad kõik koos, on lahti midagi väga eluohtlikku. Kui üks või kaks vanemat inimest hüsteeritsevad, siis ei juhtu teiste täiskasvanutega tõenäoliselt midagi. Aga kui sa oled koos saja inimesega, kes ühel hetkel on kõik paanikas, nakatab see ilmselt ka sind. Niisiis tallutakse inimesi spordivõistlustel ja ususündmustel jalge alla vaid seepärast, et kogu ümbritsev inimmass on paanikas.
See oli üsna õõvastav tunne ning jättis kustumatu mulje. Paanika ongi tõesti nakkav..