Rein Raud ütleb „Vikerkaares“ õigesti, et mõned kohad on viimistletud nii, et nende detaile saab märgata vaid jalgsi liikudes, autoga sõites ei jõuagi neile tähelepanu pöörata. Tegelikult on asi veel hullem: maismaal liikudes (kui raudtee kõrvale jätta) on kolm kiirust, autokiirus, kõnnikiirus ning jalutamine.
Jalutamine on nagu kätlemine – intiimne ja usalduslik žest partneri, antud juhul keskkonna suhtes. Jalutaja ei torma punktist A punkti B, pea maas, otsides kõige kiiremat otseteed oma sihtkohta. Jalutaja lubab endale mõttetuid kõrvalepõikeid, tarbetuid peatumisi ja aeganõudvat tiirutamist lemmikkohtades. Vahet pole, kas jalutad suurlinnas või ürgmetsas, jalutamine ei ole ratsionaalne, tõhus ega loogiline. See on nagu ärkvelsilmi unistamine, kui sa kõnnid väikese lapse kombel ringi ja ahmid kõike. Suhtud sellesse nagu 3D filmi, mis toimub igal pool sinu ümbruses.
Jalutamine on ristumispunkt trennile, unistamisele, meditatsioonile, värskele õhule ja koduloo õppimisele. Imeline asi…
Tuhat kolmkümmend kaheksa
Comments are closed.
#1 by Jüri on November 16, 2009 - 17:01
Suures osas võib sellega ju nõustuda, aga ei maksa unustada, et paljud kohad, vaated ja lõimejooned on mõistetavad ainult ärihoone kõrgest kontorist vaadatuna. :)
#2 by Mario on November 18, 2009 - 19:11
Jüri, väga tabav mõte… Unustasin vertikaalse kihistuse (ehk püstinaeru) ära.
#3 by Ragne on November 18, 2009 - 20:55
Ma harrastan sedasorti jalutamist aeg-ajalt poes olles. Lihtsalt on mingi tung minna asju vaatama ilma ühegi ostusoovita. Jalutad lettide vahel ja vahid igasugust kraami, aeg lendab, ilma tungiva soovita midagi osta. Vaesed turundusspetsid, kes mind piideldes üritavad koostada mingit “ostlejatrajektoori”. Päris huvitavaid asju võib niimoodi rahulikult jalutades leida. Väga tihti mul sellist kulgemist ette ei tule – pole mahti. Õnneks on poodides suurema osa ajast kõrvust reovett väljutav muusika, mis peletab parimagi mahi.
#4 by Jüri on December 9, 2009 - 11:58
http://www.tartupostimees.ee/?id=198538