Egokulturism

Noh, sai nüüd see “Eesti kõigi aegade halvim film” nähtud – jutt käib “Pangaröövist” ja sapist, mida selle peale on pritsitud. Ja mida oli meil tarvis tõestada? Et kriitikud on inimesed, ka neil on halvad päevad ja ka nemad võivad ajada suust välja mida iganes. Ei ole nii, et kriitik on universaalne mõõdupuu, kelle jumalik silm näeb ja sulg müristab.
Ehk siis: “Pangarööv” ei ole kindlasti Eesti kõigi aegade halvim film. Kohati igav? Jah. Kohati jõhkralt ebaloogiline? Jah. Kohati totralt klišeelik? Jah. Aga siis ka tore, muhe ja nauditav. Hannes Kaljujärv on minu arust tõesti väga hea. See noor poiss (Henri Kuus), kellel Adorf keelas edaspidi näidelda – no mis tal viga oli?
Kivisid võib kapsaaeda loopida ikka, aga mul kipuvad need kivid minema peamiselt stsenarist Ulmani aeda või siis sinna, kust tulid mõtted teha klišeelikke tegelasi (nt küüsi viiliv poemüüja). Vaatasin “Tuulepealse maa” vapralt algusest lõpuni, et veenduda: mulle ei meeldi Ulmani lood. Ei meeldinud ka seekord. Mis teha.