Egokulturism

Tuli meelde, et sellel neljapäeval sai Tiibeti filmiõhtu käigus proovida tiibeti teed – sedasama, kuhu pannakse sisse jakivõid. Mitte siis jaki nagu pintsaku, vaid jaki nagu suure karvase veise piimast tehtud võid. Olen mitmes kirjatükis ja kommentaaris kuulnud sõnu “öäk” ja “issand, kui rõve”, mistõttu mul oli juba filmiõhtu kuulutust lugedes kindel tahtmine kasvõi selle tee pärast kohale minna. Kui mingit sööki-jooki kirjeldatakse kas eriti rõveda või eriti veidrana, siis mul on alati soov seda proovida. Ja tihti tulebki välja, et minu maitse jaoks pole need asjad kas üldse rõvedad või on lausa meeldivad. Lagrits, grappa, võiga tee – absoluutselt ei häiri ja sageli muutub isegi lemmikuks (nagu juhtus lagritsaga).
Peale tiibeti tee proovimist tekkis tunne, et peaks ise ka kodus tegema musta teed ja panema katse-eksituse meetodil sisse tavalist Eesti võid. Sest vahelduseks oli väga mõnus juua soolast teed, ehkki selle pinnal ujunud rasvalaigud meenutasid puljongit. Igal juhul kogemus…