Egokulturism

Külastasin täna jälle Lemmitu – hetkel veel üsna kompaktset – trükikoda ja tundsin, kuidas kõiki neid masinaid nähes tärkas taas minus väike poiss. Hammasratad, hoovad, suured lõiketerad ja ülekandemehhanismid on märksa põnevamad kui digitaalne töötlus, mis toimub kusagil silma alt kaugemal. Need kohati kuni kahetonnised raudkolakad, kus kõik liigub silma all, on kuidagi mõistetavad ja hoomatavamad kui nullid ja ühed. Valad tähti tinasse nagu aastavahetusel.
See Pärmivabriku ala on üldse nagu mingi imedemaa (Alice’i sorti), kus me loopisime vanast pärmilaost asbesti ja kuuekümnendatest pärit prahi välja. Nüüd on seal 19. sajandi lõpus leiutatud tehnoloogiaga trükikoda, labürintlike koridoridega kunstigalerii ja teatrisaal/ koertekool (ma ei tee nalja).
Ma ei tea, milline see Tartu vaim peaks olema, aga ilmselt esindavad selle aspekte Genialistide Klubi, Pärmivabrik ja “Zavood”. Ühtegi neist asjadest ei kujutaks ma mujal Eestis ette. Vahest see kirjeldus millegi eituse kaudu ongi täpseim.