Archive for category Arvustus
Luuletule 005: Vana pildiraam mitmeid aegu teab (Indrek Koff)
Luuletule 004: Purjus roboti veateated (Kaarel Kressa)
Luuletule 003: Ühe tüdruku peegeldus tillukeses toas (Maria Lee)
Luuletule 002: Torssis poisi lihtne absurd (Siim Kera)
Siim Kera, “me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, Eesti Keele Sihtasutus, 2009
Luuletule 001: Vaba vaimutuul üle kõleda kultuuritundra (Jüri Kolk)
Jüri Kolk “Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”, Võluri Tagasitulek, 2009
Jüri Kolk on mees, kelle luules ühenduvad vaimustaval moel väga erinevad mõttetargad. Ühe nurga alt sõidab sisse idamaine kaemus a’ la Konfutsius (nõnda külvad/ nõnda lõikad// issanda käes muutub kõik relvaks, “issand heidab 12”), teise lähenemise pakub Švejk (kused/ vabandage väljendust/ ja magad edasi, “karjäära tähtkuju 5”), kolmandana meenub tehnofiil Aleksei Gastev (siuh/ säuh/ läbitungimine/ möödavuhisemine/…/ veidi suuremat kiirust/ maa vetrub/ õhk virvendab, “kerge häirega rütmimasin”).
Grupiportree kõverpeeglis („Mõnikord on kõik nii selge“, R.A.A.A.M.)
Filminduses on selline võte, et kaader algab kusagilt galaktika pealt ja suumib läbi tähetolmu, pilvede ning majade lõpuks tegelase tuppa. Kertu Moppeli lavastatud „Mõnikord on kõik nii selge“ liigub mõnes mõttes tagurpidi. Argielu igapäevastelt või jõudeelu igavatelt detailidelt imbub kaamera järk-järgult üha kõrgematesse sfääridesse, kuni minu pilk jääb viimase stseeni hajudes kas kogemata või teadlikult moodustunud udukogule – suitsumasina poolt välja paisatud galaktikale. Oli see siis kogemata või mitte, aga Moppeli lavastuses näib muidu olevat küll nii, et reaalsuse pragude vahelt paistab igavikulisi teemasid ja kosmilisi küsimusi. Võiks ju arvata, et on puhas postmodernism ja Suurte Tõdede puruks pragistamine, aga ei ole. Moppel on selgelt sarkastiline, kriitiline ja kohati õel, kuid minu arust mitte kunagi küüniline. See lavastus ei ole nihilistlik, mittemillegi asemel on Kõik.
Read the rest of this entry »
Ta elagu („Autori surm“, Tartu Uus Teater)
Teater peab olema mäng. Niipaljukest olen ma nüüdseks ära õppinud. Kui teatris täiskasvanud inimesed kujutavad ette ja teesklevad, endal silmad tõsised, saan ka mina mänguga kaasa minna ja sellest tulebki elamus. Teater on vaataja türannia. Mina otsustan, kas ma usun või ei usu. Kui usun, rahunevad ka näitlejad. Kui ei, langeb illusioon klirisedes kokku ja rahulolematuks jäävad kõik osapooled. Kümnenda märtsi õhtul Issanda järjekordsel aastal istun ma endises Pühavaimu ja vaeste heidikute pelgupaigas ja vaatan, kuidas laitmatus riides mees ilmutab end Pariisi kortermaja aknal. Ja kuidas isa ja poeg vahetavad oma hinge, püha vaimu, nagu mängukanni. Mina olen ka seal. Ma olen osa sellest mängust. Read the rest of this entry »
Kui armastab, lööb haamriga („Materjali vastupanu“; Alalooga & W & Kulla & Lock)
Ilmus 7.12.2012 Sirbis
„Materjali vastupanu“ on mehelik teater, sadoteater (sellest edaspidi). Ühelt poolt soomeugrilik sõnatu ja vääramatu suund, teiselt poolt lihaste ja kolbide sümbioos. See on arktiline teater, kus repliike ei ole või kui on, siis mattuvad nad vaenuliku tuulevihina alla. Ainsaks inimkõneks on tigedad ja pobisevad Andreas W monoloogid, mis on suletud mingil loomiseelsel ajal karpidesse ja surevad oma vääramatut, vägivaldset surma. Ent see ei tähenda suhtluse puudumist, mehed laval suhtlevad küll, nii oma ohvrite ja masinatega kui ka publikuga. Vaatajate poole lendavad kivi- ja portselanikillud on lihtsalt põhjamaiselt rohmakas suhtlusviis, selline ugrilik „Näh, lõin sind kiviga. Ega ta sunnik väga valus vist olnud. Kuidas ise elad?“ Read the rest of this entry »
Kurjalillede keskel (Von Krahl, „Lillede keel“)
Teatris on sageli ja kaua olnud kombeks see, et laval toimuv on osake ümbritsevast reaalsusest – välismaailmast teatriseintega kapseldatud jätke, mis on selgelt ülejäänud elupuu küljes. Teinekord jääb mulje, et saalis toimuv on mingil ajahetkel eraldunud siinsest reaalsusest ja kasvanud kasvuhoonetingimustes omaette; määndunud ja väändunud mingiks „normaalse“ ehk normipärase mõistuse jaoks ebaloomulikuks keskkonnaks. „Lillede keele“ ruum ei ole siin ja praegu ega ka minevikus – see on kasvanud ja pungunud nagu intsestilembene, venna ja õe lapsi omavahel paaritav taim, mis parasiteerib iseennast. Iga manifestatsioon, tegelane, on osa sellest tervikust, ent ometi on see tervik eraldunud maailmast ja elab pahelist, salalikku, keelatud elu. See ruum on liiga läbipõimunud ja umbne, sealne vesi seisab ja mädaneb, uksed ei vii kuhugi mujale kui läbitungimatusse väädipadrikusse, kust sisemine reaalsus põrkab tagasi. Kui üks manifestatsioon lahkub lavalt, imbub ta elavatesse seintesse ja naaseb sealt siis hiljem jälle samasugusena, kuid siiski pisut muutununa. „Lillede keel“ on elusorganism, aga normaalsele inimesele sama eemaletõukav kui vakladest kubisev ja surmavalt haige loom. Selleks, et sellele loomale pai teha, peab mõtlema teistmoodi kui on normaalne. Viidates Taavi Eelmaale (vt. Draamafestival 2012 raamat), saabki suurt valu esitada vaid „esteetilise hüsteeriaga“. Ehk siis emakast põhjustatud esteetikaga? Lorcasarnet sünnitab lavale platsentalaadse terviku – meeldib? Või ei meeldi? Sünnib või ei sünni (süüa), vahepealset vist polegi.
Read the rest of this entry »
Mõnest mõttest Eero Epneri ainetel
Nagu Eero Epneri artiklitega ikka, kipun ma enamike asjadega nõustuma. Lihtsalt osade inimestega on nii, et tunned tema mõtetes ära tugevaid sarnasusi. Aga, aga… Natuke võiks neid täiendada ja vastu vaielda ka. Read the rest of this entry »
Kes endale auku kaevab, see ise on („Karjäär“, Vanemuine)
Ükskõik kui ükskõikselt inimene edasi tormab, ikka läbi tähtede raskuste poole pürgib, alati on kusagil kellegi tüütu hääleke, mis ütleb: „Inimesele on vaja õhku ja armastust“.
Muidugi võiks öelda, et see kõik on elementaarne. Õhk on elementaarne, armastus on elementaarne. Aga miks peab siis aeg-ajalt seda meelde tuletama? Miks tulevad õhk ja armastus meelde alles siis, kui neid enam pole?
Vahel näib, et elu jookseb – mitte minul, vaid kultuuriruumil – tsükliliselt kotti. Jookseb sisse ja kotisuu tõmmatakse kinni. Kõigepealt saab otsa armastus, siis õhk. Ühiskond rabeleb natuke aega tummalt ja jääb seejärel tardunult lebama. Sel hetkel on vaja, et keegi – keegi, kes märkab teisi enda ümber, keegi, kes hoolib, keegi, kes näeb silmapiirini –, tooks õhku ja armastust. Need on inimesed, kes hoolivad ka siis, kui enam ei jõua hoolida, kes tunnevad kõigepealt südamevalu ning alles siis janu ja nälga. Maslow põhivajaduste püramiidil tipu poole kõndides on vaja, et enne eneseteostust oleks kõht täis ja süda soe, kuid vahel näib, et need alumised astmed unustatakse paljude poolt ära; et tormatakse ummisjalu kõrgustesse heleda kere ja üksildase südamega. Tippu jõudes tuigutakse väsimusest, näljast ja igatsusest, otsitakse paaniliselt tuge ja toitu. Uku Uusberg on seni nähtud lavastuste põhjal olnud alati see mees, kes istub juba püramiidi tipus, võtab sind nähes välja praeliha ja piimapudeli, paneb sooja teki ümber, silitab pead ja – alles siis, kui sa oled saanud oma alumised astmed lõpuks kätte – küsib hellalt: kuhu sa, kullake, tormad? Kõik see, mida sa praegu siin sisse ahmisid, oli all ju olemas. Oleks sa hetkeks peatunud, ei hakkaks sa pensionieas nooruspõlve või keskea kriisitormides lapsepõlve taga otsima. Kuid Uku tugevuseks on ennekõike see, et tema arust pole kunagi hilja. Mitte kunagi pole elus hilja maraton pooleli jätta ja rajalt maha tulla. Mida kauem jooksed, seda raskemini see otsus tuleb, kuid seda suuremaks läheb ka jätkamise hind. Read the rest of this entry »
Ringmäng nelinurgas („Kuningas sureb“, RA.A.A.M)
Homayun Ghanizadeh (minu poolt nähtud) lavastused jätkavad üsna selget joont – varjamatut kriitikat oma kodumaa aadressil. Hullunud Caligula, diktaatorlik Kreon ja nüüd kusehaisune ja haiglane Egon. Iraanlase iroonia võlu peitub minu jaoks selles, et tema torked ei ole nii töntsid ega igavalt läbiloetavad kui võiks poliitilise teatri puhul eeldada. Ghanizadeh pilkab oma valitsejaid ja kaasmaalasi läbi mõistujuttude, pealtnäha vanade lugude omanäolise tõlgenduse. Read the rest of this entry »
Teater on üks masina värk („Kes suudaks asendada inimest“, NO99)
Kuidagi veider on taaskohtuda näitlejatega, kes on robotid. Eks uudsuse võlu kadumine osaliselt muidugi ka lahjendas olukorda, kus NO99 laval möllasid näitlejad, kelle jalgadeks on Boschi* trellpuurid ja nägudeks kõlarid. Aga kõige enam röövis potentsi vahest see, et kui esimeses lavastuses põimus mingi heinalõhnane lüürika metalse masinhullusega, siis teises lavastuses näeme köögipoolt – nii otseses kui kaudses mõttes. Roboteid grimeeritakse (st. neile kruvitakse kostüüm selga), robotid loevad tekstiraamatut (st. suhtlevad avalikult oma kontrollsüsteemiga), robotid keedavad muna. Viimane pole küll metafoor, munad tõesti keevad, aga vajadusel saab siit tõmmata paralleeli Homayun Ghanizadeh’ „Antigonega“, kus muna sümboliseerib elu/hinge. Read the rest of this entry »
Kellele jääb viimane sõna? (“Misery”, NO99)
Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt. Read the rest of this entry »
Must riie on meie toal („The Rise and Fall of Estonia“, NO99)
Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu. Read the rest of this entry »
Kuidas vägistada privaatruumi („Three Kingdoms“, NO99)
„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus… Read the rest of this entry »
Tüdruk läind lavale („Sugrierror.com“, Klemets/Türnpu/Koldits)
Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan. Read the rest of this entry »
Täitsa lõpp, jumala eest („Gilgamesh ehk Igaviku nupp“, Von Krahl)
Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi? Read the rest of this entry »
Esteetika võitmatu hingus („Ise-organiseeruv süsteem“, Kaljujärv/Vaher/Jansen)
Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte. Read the rest of this entry »
Kõigusoojastest ja külmast verest (Tartu Uus Teater, „Sisaliku tee“)
Tulevase haridusministri Aaviksoo kiilulõhe „meie-nemad“ tõi meelde vana hea eristuse, mida „tsiviliseeritud“ inimene on soovinud unustada. Ühel pool aeda on meie, normaalsed ja terviklikud olendid, teisel pool aeda on nemad, need grotesksed värdjad. Kole peegelpilt, kelleta pole meid. Tartu Uus Teater hoiab nüüd seda peeglit vaatajate ees ja vaataja ohkab kergendatult. Need seal pole meie. Jah, nad räägivad tööasjadest, vallandamisest ja eksistentsist, nad räägivad elust enesest, aga nad pole meie. Nende naha all on sisaliku hing ja mõne väljavalitu all koguni sisaliku süda. Nad tantsivad reptiilsete tulnukate kohmaka pilli järgi ja neid kasvatatakse nagu poolearulisi kurke.
David Icke on pakkunud lahenduse sellele, miks maailm on omadega nii panges nagu ta on – selliseid lahendusi on tahetud juba aegade algusest ja enamasti on vastuseks olnud Ariman, Saatan, pärispatuga inimene või liiga vabalt paljuneda lastud alamad rassid. Ühesõnaga, maja lekib igast küljest, torustik on umbes, lagi hallitab kassikusest ja aknad vajavad vahetamist. Keegi peab selle jama eest vastutama. Asi on sisalikes. Meie oleme nende kasvuhoonekurgid ja ilmselt jälgivad nad meie eksistentsiaalseid probleeme umbes sama härdunud huviga nagu aednik piidleb oma haigustesse kärvavat eksemplari. Hommikumantlis, kohvitassiga tugitoolis lösutav ülemrass muigab laisalt meie lolluste peale, aga nende kibedates pupillides on mingi roomajalik huvi. Midagi sellist, mis paistab hiirt jälgiva kobra silmades.
Asi on muidugi tõsine – maja lekib, aga lahendust ei paku keegi. Kas inimene on orjastatud, kiibistatud ja digitaalse lamelõbususega uinutatud lihav patarei mõnele maatriksile väljaspool reaalsust? Ei tea. Võib-olla ei peagi teadma. Teatud filosoofilises mõttes on südamelähedane see, millise naudinguga Cypher filmis „The Matrix“ hammustab verist steiki ja kuulutab, et ta teab: seda lihatükki pole tegelikult olemas, aga teda see tõesti ei huvita. Teiste sõnadega, ta on kusagil klemmide küljes ja toidab oma bioenergiaga mingit akut, kuid lihatükk on piisavalt maitsev, et sellest mitte hoolida. Kas see on halb? Mitte tingimata. Halb on see, kui sa ei tea, et lihatükki polegi olemas. Hea on see, kui sa seda tead, aga sind lihtsalt ei huvita. Ilmselt ideaalne on see, kui sa tead, et steiki pole olemas ja sa otsustad seda ka teistele öelda. Igaühele jääb oma valik. Peaasi, et see on teadlik.
Kasvuhooneefekt mõjutab ka neid, kes sellesse ei usu.
Oli enne, muna ja kana (Sõltumatu Tantsu Ühendus, „The Drone of Monk Nestor“)
Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.
(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)
Mina küsin, sina vastad – aga ausalt (“Edu”, Tartu Uus Teater)
Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi. Read the rest of this entry »
Vääratuse ilu (Rakvere Teater, „Kunstveri- ja pisarad“)
Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon. Read the rest of this entry »
Kui kaugel on spagetid? („Caligula“, Mungu Theatre Group)
Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist? Read the rest of this entry »
Õhuloss ja piinakamber („Kes kardab Virginia Woolfi“, Linnateater & NO99)
Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi. Read the rest of this entry »
Ühtne Eesti: peeglike seina peal
Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »
Udaralappide retk Alvis Hermanise kodulinna
Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid. Read the rest of this entry »
Range lihtsuse võlu – “Kiivad armastajad” Tallinna vanalinnas
Tallinna vanalinnas asub klooster, mille asutajateks oli üks rangemaid katoliiklikke ordusid. Seepärast on võluv, et just dominiiklaste kloostri sisehoovis etendub lõbus, õhuline ja peenelt elegantne “Kiivad armastajad”. Read the rest of this entry »
Kuidas saada pihta pihta saamata (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, NO99)
Seda, et NO83 on provokatiivne lavastus, teavad juba praeguseks paljud – kas siis meedia vahendusel või otsekogemuse kaudu. Provokatiivne selle sõna otseses mõttes, et kutsub esile häälitsusi. Igaühe enda asi, kas nördimusmõminat, kiiduhõiskeid või segadusseaetu lalinat. Read the rest of this entry »
Lihast ja luust pärl süsteemi sees (“Loss”, Vanemuine)
Hendrik Toompere ja Vanemuise tõlgendus Kafka “Lossist” meenutab oma käsitluselt Eesti ühte parimat filmi “Vernandat”. Eks teema on ka sarnane ja probleemistik ligilähedane. Igal juhul on küsimus vabaduses ja seda just erinevatel tasanditel. Read the rest of this entry »
Katk luusib silmanurkades – “Katkuaja lood” Naissaarel
Juba on tegijatele öeldud, et “Kuule, see oli ju nagu “Proffet”, eks ole!” Taoline kommentaar on suhteliselt ebaõiglane.
“Katkuaja lood” on “Proffet” sama palju kui “Giselle” ja “Peeter Paan” on ballett. Sama žanr ja kohati samad võtted, kindlasti, aga erinevusi on nii palju, et ebaõiglane oleks kasutada esimese kahena mainitu kohta ühisnimetajat. Sarnasus on ehk vaid selles, et mõlemad lavastused meeldisid mulle tõesti väga. No nii väga, et vaatasin särasilmil ja õhinal algusest lõpuni. Erinevad on nad sellegipoolest.
Read the rest of this entry »
Nigu nuored metsapullid (“tsuaF”, lavakas)
Lavakunstikooli noortega tehtud lavastused on minu jaoks erilist huvi pakkunud, sest neid tehakse tavaliselt erilise õhinaga. Vabandage ehk pealtnäha kohatu võrdluse pärast, aga paadunud jalgpallifännina vaatan sarnasel põhjusel ka Aafrika jalgpallimeistrivõistlusi. Puhas mängurõõm, toores pauer ja mingi seletamatu praksuv energia on ühine nii aafriklaste jalgpallile kui Eesti tulevastele näitlejatele.
Ja loomulikult annavad mõlemad üritused ka hea võimaluse vaadata “paljulubavaid mängijaid”, kellest töö ja kogemused võiksid vormida tõelisi tähti.
Read the rest of this entry »
Ja Mart on tema proffet (“Proffet”)
Ma tavaliselt ei tee seda, aga seekord kavatsen panna kirja oma arvamuse ühest teatritükist. Põhjus on väga lihtne ja kaheosaline: esiteks mulle väga meeldis antud tükk ja teiseks kurtis Mart (Koldits), et inimesed võiks tema lavastuse kohta rohkem arvamust avaldada.
Niisiis, Mart: minu mõtted sinu “Proffeti” kohta ehk Kuidas Mina Seda Nägin.
Read the rest of this entry »
