Egokulturism

Ma tavaliselt ei tee seda, aga seekord kavatsen panna kirja oma arvamuse ühest teatritükist. Põhjus on väga lihtne ja kaheosaline: esiteks mulle väga meeldis antud tükk ja teiseks kurtis Mart (Koldits), et inimesed võiks tema lavastuse kohta rohkem arvamust avaldada.

Niisiis, Mart: minu mõtted sinu “Proffeti” kohta ehk Kuidas Mina Seda Nägin.

Esiteks oli mul kogu aeg tunne, et sa said “Proffetiga” teha seda, mis sul “Hüppajates” tegemata jäi, olenemata sellest, kas puudujäägi taga oli teatrimaja, vähene aeg, liiga traditsiooniline näiteruum või liiga väike kapsakogus puhvetis… “Proffet” on nagu “Hüppajate” treiler, kus sa said tekitada laval selle, mida sa “Hüppajates” nõudsid – et vaataja oleks vastu seina, et see halastamatu meediamüra peksaks ta vastu tooli, et sõnumite pillerkaar klohmiks abitut publikut ja karjuks talle näkku: “Kas sa mõistad lõpuks, mille sees sa elad, tolvan?!”

“Proffet” toob klaasistunud pilguga vaataja ette järjest pilte tema enda keskkonnast. Kõverpeeglid reklaamidest, telerist, vaateakendest, idiootsetest seriaalidest, hüpnootilistest arvutimängudest. Segadus, kaos, kordus, kordus, liiga palju erinevaid asju korraga silme ees: ja seda kõike vaatab tühjade silmamunadega maa sool, kes istub samas kohas, kus istus – mokk töllakil – tema vanavanavanaisa. Seesama talunik, kes kuulas Suurt Sõnumit, mida talle paiskas üks närviline pühamees. Sadaviiskümmend aastat hiljem lööd sina sõnumi kaheks. Ühest poolt räägid sina ja su jüngrid tõde, ehkki teie suhtumine talunike vastu kõigub põlgusest ahastuse ja vihani. Teiselt poolt lubab Miki-Hiir viia inimesed talumatust alandusest ja narritamisest kuhugi ilusamasse kohta. Kuhugi päikese kätte. Ja ometi viib sinu Miki-Hiir nad otse peksule, kus sa neile lõpuks kõik välja laod. Igaühele otse turjale, kuni nad lõpuks aru saavad.

Muidugi, on iseloomulik, et minu poolt nähtud etenduses jäid sinu lõpusõnad kuulmata. Mart, see töötas – olgugi, et tehnika ei töötanud. See, et sinu lohutus, sinu sõnum, see pehme palsam, mida vaevatud publik ehk lootis kuulda – seda ei olnud ja see oligi sobiv. Ei tulegi sõnumit, kallid karjaloomad. Ei tule. Te võite seista ja oodata seda seletust, nagu te olete harjunud kuulama raadiot ja telekat ja lugema lehti. Keegi peab ju teie eest mõttetöö ära tegema. Aga täna peate ise sõnumi leidma.

Mart, “Proffet” oli super. Terav kõrvakiil tarblemise, tõmblemise, meediavalangu, lameda meelelahutuse ja sotsiaalsete olümpiamängudega tuimaks tambitud kodanikule. Inimesele, kes ei suuda naerda komöödiasarja peale, kui seal pole õigetes kohtades abistavat naeru. Inimesele, kes ostab suure tuubi lõhepasteeti (mida ta vihkab), sest “see on ju allahinnatud”. Inimesele, kes teab täpselt, mida tähendab Dosia, Ariel või Nissan ja kellel pole ometi õrna aimugi, kuidas kutsutakse seda käharat puud, mis tema koduakna all kasvab.

Minu jaoks oli tükis üks kõige toredamaid ja teravamaid kohti see, kus piinatakse Markust. See, kuidas teda üha võikamate asjadega töödeldakse ja kuidas ta piinamishetkel meeletut valu tunneb ja ahastuses karjub – et siis õhinal uut piinamisviisi oodata. See oli nagu tsitaat anekdoodist: “Aga tead kui hea on, kui valu üle läheb!” ja kirjeldas suurepäraselt seda, kuidas kodanik on nõus taluma kohutavaid jubedusi, alandusi ja valu ning ootab veel lisa. Inimene on võimeline ennast vabatahtlikult allutama sellistele asjadele, mis võivad minusugusele kõrvalvaatajale tunduda vastuvõetamatuna. Klassikaline näide: elektroonikapoe avamine, mille puhul pakutakse tasuta telekaid. Kodanikud on valmis taluma põlastavaid pilke, lööke kubemesse, ilmselt ka omaenda jala kaotamist – peaasi, et saaks tasuta.

Ja kõik need lõputud kordused, need kordused, kus sa tead täpselt ette, mis juhtub ja ometi sa vaatad edasi. Miks? Miks me ei vaadanud mujale? Üksteise otsa näiteks? Miks mitte jälgida enda kõrval istuvat pealtvaatajat? Miks paelus meid ikka ja jälle üks-ühele korduv etüüd? Meediamaailm on ammu avastanud, et uus on hästi unustatud vana ja nii me vaatame telekast vodevilli, mis pole sajandeid muutunud. Mis vahet on 2007. aastal “Ameerika lõbusaimate kehavigastuste” sarja peale naerda röökiva ja 1807. aastal jalaga-perse-ja-pirukas-näkku naljade peale naerda röökiva pealtvaataja vahel?

Kõik kordub ja kordub uuesti ja uuesti, kuni väsivad näitlejad – mitte publik. Minu poolt nähtud etenduse ajal lahkus vaid 4-5 vaatajat, ülejäänud olid nõus kõike lõpuni vaatama. Kui palju oleks jäänud siis, kui “Proffet” oleks kestnud 18 tundi? Kui metalselt groteskse kaadervärgi ees oleks inimdoomino käinud ikka edasi ja edasi, kuni näitlejad ise kokku kukuvad?

Kui sa oleks pööranud ümber, pannud kaamera maha ja öelnud rahvale: “Palun minge koju, etendus on läbi!” Kas me oleks läinud, Mart? Aga siis, kui inimdoomino oleks edasi käinud? Aga siis, kui rahva seas oleks olnud agitaatorid, kes oleks kuulutanud kõva häälega, et nemad tahavad jääda?

Inimesed nõuavad lugu. Lahendust või sõnumit. Kui sa seda neile ei anna, siis nad mõtlevad selle ise välja. Mart, sa oled nagu revolutsionäär, kes jälgib seda, kuidas tema poolt ülesköetud, nahutada saanud ja liikvele läinud massid väljuvad kontrolli alt. Sina juhtisid meid siis, kui me olime Albu valla viljakuivatis. Edasi ei saa sina enam midagi teha. Sa võid vaid loota, et sinu Sõnum pani liikuma õigeid mõtteid õigetes inimestes. Rohkem pole sinu võimuses.

Aga aitäh sulle selle eest, et sa vähemalt proovisid. Kes teab, ehk oli nende paarisaja inimese seas vähemalt üks kodanik, kes järsku võpatas, hõõrus silmi ja mõistis, milles ta elab. Ehk kostis kusagil reaalsuse kõrbes üks õudne karje.