Egokulturism

Lavakunstikooli noortega tehtud lavastused on minu jaoks erilist huvi pakkunud, sest neid tehakse tavaliselt erilise õhinaga. Vabandage ehk pealtnäha kohatu võrdluse pärast, aga paadunud jalgpallifännina vaatan sarnasel põhjusel ka Aafrika jalgpallimeistrivõistlusi. Puhas mängurõõm, toores pauer ja mingi seletamatu praksuv energia on ühine nii aafriklaste jalgpallile kui Eesti tulevastele näitlejatele.
Ja loomulikult annavad mõlemad üritused ka hea võimaluse vaadata “paljulubavaid mängijaid”, kellest töö ja kogemused võiksid vormida tõelisi tähti.

Noorusliku õhina varjupooleks on tavaliselt kerge rabedus, kärsitus ja uljas ülbus, mis võib lavakate lavastustest samuti teinekord välja paista. Nii mõnigi kord olen tajunud lavalt uhkavat selliseid “meie oleme Näitlejad… sina oled väike publik” hetki, mida tuleb noortele kindlasti andestada, sest ilma selle uhkuseta ei oleks teatris arengut.
Aga minu arust “tsuaF” ei kubisegi publiku lollitamisest, puhtakujulisest esinemisest ja lihtsalt üliprogressiivsest kütmisest. Ei, mulle tõesti meeldis see tükk. Samas pean nõustuma nendega, kes kiruvad lavastuse pikkust – tantsuetenduse kohta on ligi 2 tundi selgelt liiga pikk ja mitte sellepärast, et loll publik ei suudaks nii palju kunsti taluda, vaid sellepärast, et isegi elu parimas vormis noored ei jõua 2 tundi karelda. Lisaks tekivad saali ja “kogu muu” osa vahele üpris teravad käärid. Saalis toimuv oli esiteks oluliselt lahedam ja koherentsem, kui väljaspool saali nähtu ning mulle tõeliselt meeldis saaliosa moedemonstratsioonilik kontseptsioon. Valge lavatriip kriitiliste vaatajate vahel, “ühest-otsast-sisse-teisest-välja” liikuv tegevus, modellilikult ülbe pilguga mööda kihutavad ja kohati jaburad kostüümid, raiuv muusika… See oli ilus, Pepeljajev. Päriselt ka.
Kui tohib veel korraks kasutada võrdlust jalgpalliga, siis üks jalgpalliekspert ütles kunagi Aafrika meistrivõistluste kohta tabavalt, et tore on vaadata neid mängijaid enne, kui nad vananedes ja suurklubide eest mängides kalestuvad ning muutuvad professionaalselt küüniliseks . Noored mängijad on innukad, ei viitsi osaleda sisepoliitikas, armastavad mängu ja on nõus tegema kaasa ka kõige absurdsemaid asju. Sama kehtib ka lavakanoorte kohta. Kuidagi siiras, ehe energia loksub üle lavaäärte publiku sekka.
Kõnekas oli vaadata NO-teatrisse kogunenud publiku siruulatust. Üks väga tubli väike laps istus oma ema süles ja jälgis (lapse jaoks ikka väga pikka) lavastust suurte silmadega. Pealtnäha nii 4-5 aastat vana tüdruk oli asja juures täie hingega. Mäng ju. Seevastu kaks vanaprouat istusid sirge seljaga, liikumatult ja suu kriipsuks tõmmatud. Kui paar rekvisiiti või hingeldavat, pingutusest roosaks tõmbunud noort keha liiga lähedale sattus, tõmbusid vanadaamid toolide sisemusse, nagu oleks jalge ette maandunud rott või purupurjus asotsiaal.
Muidugi oli publiku seas ka ohtralt neid, keda tükk pani vanusest hoolimata igatsema väljapääsu poole, aga seda näeb alati igal etendusel – isegi erakordselt koomilistel komöödiatel, kus naine magab kaksikvendadega vms. Lavakanoori see ei heidutanud.
Peale kolmandat aplausiringi panin käed siiski taskusse ja ütlesin sõpradele naljaga pooleks: “Ei tohi noori ära hellitada.” Naljaga pooleks seepärast, et alati peab jätma arenemisruumi ning kuigi “tsuaF” mulle väga meeldis, ei tohi 23. lennu üliõpilased arvata, et jõudsid omadega lakke. Energiat ja teotahet on teil praeguseks juba mägedena, nüüd on vaja töötada selle kallal, et oleks ka stabiilsust, koherentsust ja – nagu prantslased ütlevad – “seda, mis ta nüüd oligi”.