Egokulturism

Juba on tegijatele öeldud, et “Kuule, see oli ju nagu “Proffet”, eks ole!” Taoline kommentaar on suhteliselt ebaõiglane.
“Katkuaja lood” on “Proffet” sama palju kui “Giselle” ja “Peeter Paan” on ballett. Sama žanr ja kohati samad võtted, kindlasti, aga erinevusi on nii palju, et ebaõiglane oleks kasutada esimese kahena mainitu kohta ühisnimetajat. Sarnasus on ehk vaid selles, et mõlemad lavastused meeldisid mulle tõesti väga. No nii väga, et vaatasin särasilmil ja õhinal algusest lõpuni. Erinevad on nad sellegipoolest.

“Proffet” räägib tulevikust, mis on loksunud otsapidi olevikku. “Proffet” on hoiatus, prohvetlik tähelepanek. “Katkuaja lood” räägib minevikust, mille viimased katkumuhkudes sõrmed on ulatunud olevikuni läbi nimede ja ühishaudade.
Ja kui “Proffet” on läänelik, agressiivne, mehelikult massiivne rünnak suure ratsaväega, siis “Katkuaja lood” on idamaine, passiivne, naiselikult mitmekülgne haarang partisanidega, kes ilmuvad ootamatult, tekitavad sügava haava ja kaovad siis jäljetult – sõna otseses mõttes maa alla.
See, kes läheb Naissaarele otsima realistlikku, halisevat ja rusuvat lugu katkust, ei peaks võtma ette muhedat merereisi, mis viib laineid murdva “Moonika” pardal saarele, kust sõjaväeautode ja rongikese abiga satub lõpuks Omari küüni.
Sest seal küünis on küll nii realismi, halinat kui rusutust, ent mitte tingimata korraga ja ühel ajal.
Võtme annab kätte Kaie avamonoloog, mis on katkendite ja katkestuste pööris. Selles ilmuvad vihuritena soomeugrilikud muinasjutud, kus “ütlesin mehele: “Ära söö seda, sured ära.” Sõi. Surigi.” Kohati koomiline eit, eks ole, enne kui tajud traagikat. Seda, et üksik inimene kõnnib keset surnumerd ja räägib omaette, kasutades viimaseid jäänuseid mõistusest, mis pragunes kogu selles surmatantsus.
Või teine sügavalt sisse sõitnud kujund, kus Mirteli ahastav ulg kõlab õõvastavalt reaalsena ja toob silme ette küla, mille elanikud vedelevad roiskuvate laipadena seal, kuhu nad viimase jõupingutuse järel langesid – ja nende keskel istub üksik tüdruk, kelle hala lõikab ainsana läbi surmvaikseks ja tühjaks jäänud, laibalehast tiine õhu.
Mardi ning Berdi kehastuses tuleb halastamatu katk kord õhtu-, siis kaitseülikonna varjus. Mardi Katk meenutab tuntava naudinguga viimaseid sõnu, mida ohvrid jõudsid lausuda, Berdi kalgihäälne Katk raiub piitsa saatel nagu timukas oma mantrat, mida inimkond ei taha kuulda.
Kõik langevad. Kord nopib katk neid nähtamatult, kukutades tantsivad tüdrukud ühekaupa mustavasse tühimikku, siis jälle märgistab taud ohvrid kepitorke või niidiga.
Britta valukisa ja kogu trupi kohati palavikuline laul kõlavad kusagilt sajandite varjust. Oli aeg, kus inimene – kelle kogu maailma moodustasid lähikülad – nägi kõiksuse muutumist. Tuttavad näod lebasid kas surmaeelses agoonias või juba tardunud, jahtuvas leppimises. Surm võttis nähtava kuju, luusis tarede vahel, kohises laantes.
Naissaar on linnainimesele harjumatult vaikne. Nõukogude vägede poolt mahajäetud hooned ja masinad mattuvad rohtu ning varisevad aastate jooksul rusudeks. Siin saarel, kus kunagi elas sadu inimesi, on vaid üksikud hingelised, kelle itk mõjub selle võrra võimsamalt, isegi kui katk on tänapäeva läänelase jaoks petlikult kadunud ja muuseumisse pistetud ning punase sametköiega ümbritsetud.
Tagasi mandril sõidame Ragnega mööda öist maanteed, kui meid mõlemaid ehmatab teepervele jõudnud, kuid seal siiski löögi saanud kass. Loom on nii värskelt surnud, et tema silmad miilavad veel kaugtulede valguses ja sädelevad veinipunases vereloigus. Hall kass.
Öösel on kõik kassid hallid, ainult et hall loom tähendas vanal ajal halba. Halba, mille nime ei tohtinud välja öelda, muidu võis jalapealt maha surra.
Kes teab, ehk on see vana hall veel kusagil liikvel. Luusib öistes metsades.