Egokulturism

Erakordselt ahvatlev ja labane oleks öelda, et teater on tänamatu töö. Ei ole – aplaus on üks kõige ehedamaid, vahetumaid tänukogemusi, mida loomeinimene võiks tunda. See on visuaalne ja heliline kiitus neile, kes on just paar tundi saali ühes nurgas kõva häälega rääkinud, oma keha väänanud ja muljetavaldavaid päheõpitud tekstimassiive kordamööda ette kandnud.
Siiral aplausihetkel on teatrisaalis hõrgu maitsega ekstaatiline inimenergiate plahvatushetk, kus näitlejate poolt pika aja jooksul toimunud õrritamisele võib lõpuks vastata orgastilise vabanemisega. Kus pikka aega vait ja võimalikult liikumatult istunud inimmass tohib järsku kokkuleppeliselt kõva häält teha, huilata, vilistada ning käsi kokku taguda.
Ürgne ja ilus hetk.
Mis ei viibi kahjuks. Ma ei räägi sellest, et ta lõpeb tegelikult juba siis, kui sumisev rahvas on toolidelt tõusnud ja end saaliustest välja pressinud ning ajatu muigega lavatöölised hakkavad mungaliku vaikimise saatel kogu seda ilu maha lõhkuma.
Tinglikult, kujundlikult öeldes lõpeb see hetk siis, kui ilmub esimene arvustus.
Selle punktini on kestnud konspiratiivne aura, kus etendusest teadsid vaid need, kes kohal olid. Need väljavalitud, kes hingasid teatrisaali pisut seisnud õhku ning jälgisid (võimalikult) hääletult seda, mida väiksem vandenõulaste grupp oli mitu kuud salaja ette valmistanud.
Esimesest arvustusest alates teavad etendusest juba kõik, kes väljaande keelt mõistavad. Vähe sellest – nad teavad sellest rohkemgi, kui asjaosalised ise. Järsku teavad sajad tuhanded, kas lavastus on hea või halb.
Teatud määral on see kõik nagu sünnipäevapidu, kuhu on kutsutud kindlad inimesed ja kus korraldatakse mingi ootamatu üllatus. Kogu ülejäänud ühiskond jäi peost ilma, kuid üksikud rahulolevad või rahulolematud külalised valguvad pärast sündmust laiali ning räägivad toimunust neile, kes polnud kutset saanud. Räägivad oma versiooni ja siin määrab kõike see, mida sündmust näinud külalised arvasid. Kui nad jäid rahule, siis teab varsti kogu linn, et oli üks kõva pidu, kus oli, tead, selline üllatus, et vähe polnud. Kui ei jäänud rahule, siis kuulevad kõik, et oli täielik jura, kus polnud süüa ega juua, tuba oli külm, naised koledad ja üllatus nii kehv, et tekkis tahtmine ta ära uputada.
Sündmus ise on möödas, kajama jäävad vaid arvamused.
Ja need kajavad aegade lõpuni.
Kas teatrikriitikud annavad endale sellest aru? Kas nad mõistavad, milline vastutus on nende kätes? Niipea, kui sumisev publik on saalist lahkunud ja esietendusest õhetavad vandenõulased kogunevad teatri poolt kaetud laua juurde veini jooma ja esietenduse vippkülalistest üle jäänud salatijäänuseid välja õngitsema, hakkavad teatrikriitikute käed võimust surisema. Nüüd on igal nende poolt trükitaval sõnal kaal.
Nende võimuses on vähem kui 1800 tähemärgiga tühistada mõne näitleja või lavastaja kuudepikkune töö. Selleks ei peagi kulutama kogu artiklit, piisab vaid ühest sõnast. Näiteks kõrvalosa mänginud näitleja X, kes kulutas oma teksti analüüsimisele, tegelase tausta lahtimõtestamisele ja laval prožektorite valguses lavastaja juhiste järgi rolli esitamisele kokku vahest kolm kuud, loeb järgmisel päeval ilmunud arvustusest, et näitleja X oli “kahvatu”.
Kõik.
Viiskümmend aastat hiljem, kui teatrivaimustusest särasilmne teatriteaduse tudengineiu kirjutab näitlejast X oma kursusetööd, loeb ta arhiividest, et näitleja X oli kahvatu. Rohkem selle lavastuse ja näitleja X-i suhte kohta teada ei saa. Noor tüdruk ei olnud etenduse ajaks sündinudki ja ei tea, mis tegelikult saalis toimus. Tegelikult võis asi olla ka nii, et etendus läks publikule hästi peale ning ka näitleja X osales ansamblis vapralt, teenides ühe prooviperioodi käigus leitud vahva võttega kiidumõmina ja naerupahvaka. Arvustuse kirjutanud kriitik oli selleks ajaks vaheajal võetud võileivast saanud iiveldushoo ning igatses vaid koju. Seal turvalisse ja tuttavasse peldikupotti oksendanud kriitik pühkis seejärel suu mornilt puhtaks, istus vastumeelselt arvuti taha ja kirjutas halastamatu peatoimetaja poolt määratud ebainimlikuks tähtajaks kiire arvamusloo.
Viiskümmend aastat hiljem on igivana kriitiku iiveldushoog ammu möödas, võileib unustatud ning näitleja X-iga järgmistel esikapidudel korduvalt napsu võetud. Arvustus säilib aga armutuna samas sõnastuses, nagu viiskümmend aastat tagasi.
Kas on tõesti nii raske hoida arvustuse kirjutamise ajal mõttes lihtsat tõde, et teatriajaloo kirjutavad kriitikud? Näitlejad on nagu loomaaias puuride taga rahutult kõndivad loomad, kes võivad möirata, sugu teha, oma urgu varjuda või apaatselt vedeleda – nende nägemisest tekkiv vaimustus, hirm või vastumeelsus lahtub külastajal juba tänase ööga. Näitlejate võim piirdub lavaäärtega.
Ainus, kelle sõna jääb peale, kes naerab viimasena, kelle versiooni jäädakse uskuma, on teatrikriitik. Tõeline keiserlik figuur, kelle armuandmis- või hukkamisžest määrab tolmusel püünel reaalsete või väljamõeldud vastastega rassinud gladiaatori saatuse.
On siis nii raske käituda aristokraatlikult ja vähemalt mõelda oma sõnad läbi enne, kui nad aastatuhandeteks kivisse raiutakse?