Egokulturism

Tallinna vanalinnas asub klooster, mille asutajateks oli üks rangemaid katoliiklikke ordusid. Seepärast on võluv, et just dominiiklaste kloostri sisehoovis etendub lõbus, õhuline ja peenelt elegantne “Kiivad armastajad”.
Võib-olla on dominiiklaste tagalas viibimisest isegi kasu. Commedia dell´arte võlu ongi selles, et jooned on ette antud, süsteem üsna jäik – armastajad lähevad tülli ja omavahel sassi, teenrid on koomilised, vanamehed ihnsad ja petturid jne. Nauding tulebki sellest, kuidas nende piiride sees mängida. “Kiivate armastajate” suurim tugevus on komöödia puhtuses. Hea küll, see pole üks-ühele klassikaline, vana kooli commedia dell´arte, aga see on pigem kompliment: jube kurb oleks loobuda katsetamisest ja leidudest, kui reeglid on mänguks siiski ruumi ette näinud.
Ja mängivad kõik. Esimesena tuleb meelde Mikk Jürjens.
Vaatajate kommentaare ennetades: Mikk Jürjensi Pulcinella ja Elmo Nüganeni Pantalone ainus sarnasus seisneb selles, et nad on koomilised tegelased. Punkt. Ei saa öelda, et Jürjens “teeb nüganeni”, see oleks küündimatu ja solvav. Pantalone oli paberitega kretiin, edev tohman, kes ei saanud ka kõige lihtsamate ülesannetega hakkama ja üritas siiski jonnakalt omi plaane ellu viia ja feimi otsida. Pulcinella on nartsissistlik, terav ja enesekindel mees, kes hoiab oma isandat reaalsuse piirides. Ja ometi on temas ka sügavalt inimlik pool, mis ilmneb Fiamettaga suheldes. See haavatav, anuv, meeleheitlikult järgmisi samme otsiv Pulcinella paneb lausa heldima. Aga Jürjens pole ainus, kes särab.
Armastajate rollid on – nagu commedia dell´arte puhul vist üldse – tavaliselt kõige tänamatumad. Armastajad peavad olema tõsised ja ilusad kannatajad, kelle pealt koomilised tegelased põrgatavad oma maitsekat kildu. Aga see ei tähenda, et nad ei võiks anda endast parimat ja teha suurepäraseid rolle. Kaspar Velbergi nukker Lucio on klaasjalt habras, siiras ja leplik nooruk, kes talub saatuse lööke peaaegu et fatalistliku enesevalitsusega ning läheb kaaslaste mängudega kaasa vaid seepärast, et see viiks teda kasvõi sammukese võrra lähemale Sandra Üksküla ebamaiselt eemalolevale, sarkastilisele Angelale. Priit Strandbergi möllav, tuuseldav ja puise mängumõõgaga ringi vihisev väike poiss Flaminio pakub jälle väga mõnusat kontrasti jahedale, jäigale, kuid kohati tütarlapselikult mänguhimulisele südamedaamile Vittoriale (Laura Kalle).
Nagu heas eksituste komöödias kombeks, lähevad omavahel vahetusse mitte ainult aadlirahva armastajad, vaid ka teenrid ja teenijatüdrukud ning tore on see, et mõlemad tasemed on ühtlaselt näha. Pulcinella katse võita leekivate silmadega, kirglikku Fiamettat (Mari Pokinen) ja Coviello kohmakad püüdlused kütkestava, naiselikest mängudest pakitseva Brunetta (Ketter Habakukk) poole ei jää grammigi alla kõrgema rahva jagelemistele.
Ja see Coviello… Lavastaja Kristjan Üksküla jätab endale suhteliselt tänamatu rolli – Coviello ilmub tavaliselt kas staarkoomik Pulcinella või rübliku Flaminioga, mis laseb neil kahel möllata, kuid sellest hoolimata särab Coviellogi. Väga mõnusalt tehtud osa, kuhu sobis ka alguses lausa ootamatuna tundunud kõneprobleem.
Isad Giancarlo(?, Rainar Aasrand) ja Pasquariello (Tõnis Jürgens) alustavad ja lõpetavad ning mõjuvad ka muul moel peamiselt “laste” ohjeldajatena, sihtmärkidena, kelle poole on suunatud Suur Plaan. Aasrandi kõhukas, kergelt looritatud häälega, põhjakõrbenud ärimees ja Jürgensi küürakas, uuriva tooniga rivaal täiendasid koos ilmudes teineteist, kuid väga palju pole tekst neile koomilisi võimalusi andnud. Pigem ongi nad sellised filosoofilised, peaaegu et arukad kommentaatorid, keda nende laste mäng paneb vaat et hämmeldunult küsima, mis siin elus toimub.
Eraldi postamendile ei saa tõsta ühtegi tegelast. Viis aplausiringi, neist viimased kaks seistes, teenis kogu trupp, mitte mõni üksik staar. Kõik elemendid olid ovatsioone ära teeninud, alates näitlejatest ja lavastajast kuni kunstniku ja muusikuteni välja. Sest olgem ausad, dominiiklaste kloostri väike hoovike ja elav vanaaegne muusika andsid “Kiivatele armastajatele” selle viimase vürtsi, mida oli vaja hinnanguks: viis pluss.
Rohkem ei oskagi soovida.