Egokulturism

Seda, et NO83 on provokatiivne lavastus, teavad juba praeguseks paljud – kas siis meedia vahendusel või otsekogemuse kaudu. Provokatiivne selle sõna otseses mõttes, et kutsub esile häälitsusi. Igaühe enda asi, kas nördimusmõminat, kiiduhõiskeid või segadusseaetu lalinat.
Võib-olla peaks ütlema, kas meeldis või mitte, kas oli hea etendus või mitte. Aga vot ei ütle. Täpselt samal põhjusel nagu piip ei ole piip või nagu inimene on aurumasin. Need väited ei allu eriti hästi sellele küsimusele, et “Kuidas tundus?” Pigem panevad mõtlema ja kusagilt punktist L edasi liikuma. Või miks ainult edasi, võib ka tagasi. Või ette-ette, taha-taha – tsiteerides ühte tänast osatäitjat.
Kunagi kuldsetel kuuekümnendatel möllas avangard. Üritati teha asju sellisel moel, et ei oleks aru saada. Nagu ajalugu näitas, jõuab niimoodi varsti tupikusse. Noh, ei saanud publik aru. Mis nüüd? Varsti seisid tegijad ise samamoodi, käed rüpes, nägu tuim ja nende ümber tuima näoga seisev perfonksipublik sulandus nende sisse. Saa siis aru, kes nüüd kelle üle naerab.
Vahest on kätte jõudnud parem versioon, neoavangard? Selline, kus teed küll nii, et kohe aru ei saaks, aga tegelikult kõlgub selle taga olev mõte madalamal, mistõttu püüdlikum vaatleja saab hüpates ja muul moel pingutades seda haarata. Ja siis sellega midagi edasi teha. Sest need, kes tulevad lipsustatult meelt nagu koort lahutama, ei pruugi mõtte järele joosta, aga alati on neid, kes püüavad. Mida enam neid on, seda provokatiivsem/ konstruktiivsem teos tuleb.
Üksi metsas perfonksi tehes on su publik aupaklikult vait, aga kuidagi puine. Julgem kunstnik võiks tulla võimalikult suure ja elava publiku ette. Omaette üksinduses teravaid küsimusi küsides on raske teiste vastuseid kuulda. Miks mitte kasutada võimalust ja sundida sadu inimesi neid küsimusi seedima?
Selle eest NO-le au ja tunnustus.
Aga alati on vähemalt üks aga, eks ole. Mulle tundub, et kui trupile anda pidevalt kätte tõesti see 80-leheküljeline tühi tekstiraamat, nagu lavastuses ähvardatakse, ja täita näidend improvisatsiooniga, siis on tulemus sama nagu tühja mao puhul. Tühi magu hakkab iseennast seedima. Kogu see hape ja jõud pöördub iseenda vastu. Sest on küll väga armas näha, et jäneselavastuses saavad tina kõik, mitte ainult väidetav kultuuriminister või publik, kuid ühel hetkel hakkab koitma, et NO tegelikult vastuseid ei paku. Tegemist on Eesti ühe võimsaima rünnakrühmaga, mis nagu drilliinstruktor karjub su peale ja ei lase rahulikult lösutada. Aga kui sa vaatad talle otsa ja küsid lahendust, siis ta karjub lihtsalt kõvemini.
Varsti on NO jõudmas kahekümne lavastuseni. Siis jõuab ehk neljakümneni. Võimalik, et teater jääbki lõpuni selleks kuninga narriks, kes igasuguse aupaklikkuseta küsib kuningriigile ebameeldivaid küsimusi. Ainult et kes hakkaks neile küsimustele lõpuks vastama? Kui mitte NO ise, vahest siis Von Krahl, kes näib olevat võtnud nõuks pakkuda sarnastele küsimustele mõtteainet (või lausa lahendusi). Või mis muu oli Von Krahli Akadeemia? Jah, meie ise peaksime ka mõtlema, iseseisvalt ja omaette, aga mind lihtsalt häirib see, kui ainult küsida, ilma ise midagi vastamata.
Pealkirja juurde naastes – ma arvan, et ma sain NO83-le pihta ilma tegelikult pihta saamata, sest ma rääkisin tagasiteel oma kalli abikaasaga sellest tükist erutatult umbes tunni ja mõtlen sellest kahtlemata veel kauem. Võib-olla on seda NO arvates liiga vähe, aga ma vähemalt proovin. Need mõtted, mis tüki jooksul tekkisid, ei kao niisama kiiresti. “Proffet” tõukab mõtteid liikuma veel tänini, vahest jääb jäneselavastuski pikaks ajaks mõttekäikudesse kollitama.