Egokulturism

Viimane kohtumine kriitikaseminaride sarjas “La Fabrique Critique” oli juba tõelise konspiratiivkorteri lõhnaga. Ümar- või õigemini ovaallaua taga olid saanud kokku nii-öelda väiksemad kultuuriväljaanded ehk “Epifanio” August Künnapu ja Tim Kolgi, “Müürileht” Berk Vaheri ning “Cheese” Ahto Külveti isikus, keda kõiki ohjas väga kindla ja osava käega “Artishoki” eestvedaja Maarin Mürk. Kirja teel oli esindatud ka Paul Pihlak ja “Metroo”, kelle mõtteid luges ette moderaator Maarin.
Kuna kõik peale ühe (“Cheese”) esindasid MTÜ-sid või individuaalseid algatusi, pole neil suuresti kasumi juurde asja ja seepärast pole nad ka niivõrd-kuivõrd konkurendid. Seetõttu oli ka jutt sarnane ning väljaannete esindajatel oli kerge üksteisega nõustuda.
Kurdetud mured seonduvad ennekõik autorite, mitte raha vähesusega. Nii tillukestel algatustel on alati artikleid või kirjutajaid vaja ning tihti juhtub see, et püsikirjutajatel tuleb Maarini sõnutsi “elu peale”, mistõttu nad kas kaotavad huvi või aja algatustega tegutsemiseks.
Ainsaks otsesemaks vastanduseks kujuneski osalejate vahel see küsimus, kas taoliste algatuste taga peab olema missioonitunne või mitte. Maarin leidis, et tema tahaks küll, et keegi võtaks “Artishoki” kunagi üle, Berk seevastu esindas seisukohta, et kui mingi väljaanne kaob või laguneb, tuleb asemele midagi muud. Need inimesed, kes asja vastu huvi tunnevad, leiavad endale alati kanali.
Hiljem vaidlesime kriitikavabriku hinge Lemmituga juba kohvikus samuti inim- ja raharessursside üle, kuna Lemmitu argument oli selles, et Eesti kultuuris peaks olema veelgi rohkem just väiksemaid gruppe ja nende nimel võiks ohverdada mõne suure kolossi (kellele eraldatava raha saaks siis väikeste tegijate vahel ära jagada). Mina leian, et ressursivähesuse tõttu võiks pigem olla käputäis suuremaid gruppe, kes käituksid “vihmavarjudena”, kuhu alla tegijad saaks varjuda. Mulle tundub, et kümne inimesega kaua mingit algatust ei jõua ajada, ühel hetkel sööb püsikoormus lihtsalt hinge seest.
Küll aga pean tunnistama oma poolehoidu sellele, mida näis väljendavat ka Berk – nimelt elavad ja surevad algatused loomulikus tsüklis. Pigem ongi hea, kui uuenduslikkust säilitatakse sellega, et fossiliseeruma kippuv revolutsioon lammutatakse laiali ja tegijad alustavad uut projekti. Siinkohal ka minu suur tunnustus Von Krahlile, mis radikaalselt ennast raputas ja uuesti alustas. Kunagi võiks sama teha ka NO99, sest vastasel juhul pole võimalik värskust säilitada.
Aga kriitikavabriku viimase koosoleku juurde naastes võin kinnitada, et teatud mõttes on Eesti kultuurimaastikul ühe ja sama (madalaima) tasandi tegijate vahel suur sõbralikkus ja üksmeel ning konflikt ja vastandus tekib just kõrgema, akadeemilisema taseme ning madalama, murumätta taseme vahel. Akadeemilistes kolossides võib vaim teinekord kivineda ja oma kõrvalistesse käikudesse ekslema jääda. Seepärast tasub kõrgelt ja kõrgilt postamendilt piiluvatel suurkujudel hinnata siiski ka seda, et kusagil all askeldavad otse kultuurisoone pulsi vastu puutuvad väiketegijad, kelle pilk on mõnikord oluliselt värskem ja teravam.