Egokulturism

Kolmas episood kriitikaseminaride sarjast “La Fabrique Critique” erines teisest seminarist suuna poolest. Teisel kokkusaamisel puhkes nauditav arutelu kunstiteoreetikute ja kunstnike vahel, mis kiskus kohati lahti paeluvaid haavu looja-kriitiku suhtes. Esimesel ja kolmandal kohtumisel oli rõhuasetus aga pigem loengulikul ettekandmisel, mida nüüd täna viljeles KuMu kuraator Eha Komissarov.
Ühest küljest oli see omamoodi kuraatori kriitika tänapäeva kunstnike ja eriti tulevaste kunstnike aadressil ja seda mitte kriitika kui teose arvustamise, vaid kriitika kui mingi häiriva nähtuse pihta suunatud märkuste mõttes. Põhimõtteliselt võib Eha Komissarovi loengut võtta sunniviisilise harimiskatsega, ägeda nõudmisega tunda paremini 60ndate avangardi, mida tema hinnangul arendati Eesti poliitilise olukorra tõttu meie kunstielust kaugel ja mida seetõttu ei tunta piisavalt hästi.
Ilmselgelt on avangard ja kontseptualistlik kunst Komissarovile hingelähedased ning ta ei varjanud oma põlgust kunstnike vastu, kes ei taha seda perioodi lähemalt tunda või hinnata. Põhjalik loeng tolle perioodi tuntud taiestest mõjus aga omal moel tõestusena Al Paldroki kriitikale, et kuraatorid või kunstikriitikud ei huvitugi praegusest kunstist, vaid tahavad ajada oma kontseptualistlikku teooriarida või siis lihtsalt avalikult põlgavad ära hetkekunsti.
Lohutaks Paldrokki sellega, et vist kõiki kunstivoole on nende tekkides tabanud paljude kuraatorite-kriitikute tormiline vihahoog ja põlastus ning kunstnikke rehabiliteerivad sageli alles järgmise põlvkonna kriitikud.
Mis puutub kontseptualistlikku kunsti, siis jään selle põgusa dialoogi juurde, mille pidasin Eha Komissaroviga teemal “tekst pildil”. Mulle tundub endiselt, et kontseptualismis varitsevad samasugused ummikteed nagu nö. tellimuskunstiski. Täpselt nii, nagu võib ühel hetkel jääda maalima maastikupilte, lisamata maailmale ja kunstile midagi uut, võib ka ühel hetkel jääda mittemaalima maastikupilte, lisamata maailmale ja kunstile midagi uut.
See, kui kontseptualist ka viiskümmend aastat peale Kosuthit kirjutab valgele lõuendile sõna “Sõna”, ei mõju minu jaoks enam mitte mõtlemapaneva ja provotseeriva dialoogikutsena, vaid praeguseks natuke tüütuks muutunud võttena.
Loodan, et Eha Komissarovi pahameel kunstiajalugu mittetundvate inimeste ja kirg kontseptualistliku tautoloogia vastu ei mõjuta liigselt tema kuraatoritööd, aga minu jaoks oli siiski kummastav see, kui oluliseks ta pidas seda kunstiarengu etappi, mis on tegelikult seotud oma aja ehk 60ndatega. Sama veidralt mõjuks minu jaoks see, kui me võtaks uuesti ette 20. sajandi alguse koletislikust industrialiseerimisest ja viktoriaanliku kodanluse allasurutud massipsühhoosidest alguse saanud sürrealismi ning rõhutaks selle tähtsust ka tänapäeval.
Mulle meeldib märksa rohkem, kui me võtame olemasoleva hetke ja mitte ei kanna sellele minevikust midagi peale, vaid ekstrapoleerime praegusest olukorrast nii-öelda kunstilise seisundi.
Põhjus, miks minu arust 60ndate avangardist alguse saanud tekstikeskne kunst ei mõju praegu olulisena, tuleneb hetkest, mitte kunstiajaloo eiramisest.
Aga kindlasti võin ka tunnistada, et tegemist on täiesti minu arvamusega ja on väga võimalik, et me lihtsalt asume Eha Komissaroviga nii esteetiliselt kui kontseptuaalselt vastandlikel seisukohtadel. Vähemalt on meil, erinevalt 60ndatest aastatest ENSV-s, võimalik üksteisele vastanduda.