Niutsusin eile taas vaimustusest selle üle, et Tartus on olemas selline asi nagu Genialistide Klubi. Võimalik, et see ongi Tartu fenomen, sest üks tallinlane on kurtnud, et pealinnas sellist kohta polegi. Üheaegselt nii kultuurikeskus, kinomaja, teater, tantsusaal kui hirmodav baar ja seda mitte halvas mõttes. Alustasime eile õhtut Tartu Üliõpilasteatri etendusega „Vabadus või surm“ ning jätkasime seda kokku 3 tundi kestnud Roy Strideri ja Laur Järve loenguprogrammi ja filmiõhtuga, mis keskendus kunagistest Lääne-Tiibeti kuningriikidest viimasena püsima jäänud ja tänaseks Nepaali alla kuuluvale Mustangile. See, et video juksis nii etenduse kui filmiõhtu ajal, ei tekitanud publikus erilist meelehärmi, sest Geniakas seostub koduse keskkonnaga. Sa ei lähe sinna kalli raha eest nina kirtsutama, vaid potsatad pehmele kotile, limpsid kosher slivovitsi, vaatad Roy koeri, kes katsuvad teda esinemise ajal minema lohistada ning lubad endale mõttes: kui Geniakat ei oleks, tuleks ta välja mõelda..

Käisin täna Kohtla-Järvel (vanaisa külastamas) ja üleüldse Ida-Virumaal. Juba nõukaajast mäletan seda, et kui ülejäänud piirkond oli suhteliselt huvitav koht, siis Kohtla-Järve jättis alati ebameeldiva mulje. No ei kutsunud kunagi see linn oma paneelmajade, tajutava agressiivsuse ja mingi tuhmi, värvitu, näotu olemusega. Ei ole see mulje paranenud ka tänaseks. Kuidagi kunstlik linn, mis on kerkinud loomulikust arengust sõltumatu loogikaga ning mõjub väärana.
Kui mõned paigad on „väega“ kohad, kus tajud põhjust, miks inimesed seal elavad, siis Kohtla-Järve on täielik vastand. Tekib tunne, nagu isegi sealsed elanikud ei tahaks seal väga olla. Midagi justkui tõukaks eemale.
Tegelikult pole tal ju midagi viga ja Sompa või muude legendaarsete naabritega võrreldes on seal ilmselt märkimisväärselt parem elada. Aga midagi sõnulseletamatut on valesti. Aura on kehv. Hingus on mäda. Mina ei tea, kas asi on kaevandustes või mingis keemias, kuid ükski linnavalitsus ega uuendusprogramm ei muuda asja..

Eilse parteijutu jätkuks: üks inimene küsis minult, kas kuulun ka mingisse luulerühmitusse ja vastasin kirglikult eitavalt. Ütlesin, et väldin selliseid asju aktiivselt ja põhimõtteliselt. Päriselt…
Ma ei ole kunagi oma elus olnud hea grupiliige. Oktoobrilapse märgi „kaotasin“ varsti ära. Pioneeriks ei võetud, sest riigikord muutus. Skaudiks pole läinud. Organisatsioonidesse ei kuulu. Töökollektiivi samuti mitte.
Loominguline rühmitus on midagi veel omalaadset, sest minu arust eeldab see, et ma toetan kaasliikmete pürgimusi. Tavaliselt aga leiab igast vähegi suuremast (üle 3 inimese) rühmitusest ikka taiese või inimese, kelle looming mulle ei istu või kes isikuna käib närvidele. Pealegi oleks mul tunne, et pean vastama grupi eesmärkidele vms. Öeldakse, et rühmitusel on lihtsam oma liikmeid kiita ja üles upitada. Ergo oleks kasulik või nii. See oleks alandav. Võidaks tuntust tänu sellele, et teised kiidavad või sõidad teiste tuntuse seljas. Parem mitte, pigem õilmitseda või põleda üksi.

Natuke kipub jääma mulje, et parteindusest on saanud sama karjäärivahend nagu vanasti EKP-st. Kui kuulud mõnda parteisse, siis aitavad omad joped sul kergemini hüvesid saavutada. Erinevalt sovetiajast peab muidugi leppima sellega, et kui omad joped pole võimul, ei pruugi kuuluvusest kasu olla ja mõnel juhul koguni maksab kätte. Varsti on üksikisik aga sama kahtlane kui keskajal hulkur – iga grupp arvab, et tegemist on vaenlase
spiooniga. Nagu see, kui „Kesknädal“ oli kindel, et Teeme Ära! pole muud kui IRL-i käepikendus. Hea, et mitte eraarmee…
Ootan huviga olukorda, kus parteitu inimene tekitab kahtlusi ja peab korrapäraselt kusagil „vaibal“ käima. Arvestades seda, et ma olen põhimõtteline parteivastane, muutuvad minusugused tõenäoliselt kunagi samasugusteks paariateks kui nõukaaegsed punkarid. Kaome hullaritesse ja töölaagritesse, kus meid programmeeritakse ümber…
Ei, aga tõsiselt: mõned inimesed ei kuulugi parteisse ja ei ole ka „sõltumatud“ agendid. Leppige sellega, suurparteid..

Läti meteoriidinali on nii hale, et ma ei vaevu seda enam sõnagagi mainima. Pigem viiks mõtte edasi üleüldise reklaaminduse peale. Pean tunnistama, et tunnen reklaamimaailma kui sellise vastu mingit sünnipärast vastikust. Mitte viha ega kadedust, vaid lihtlabast vastikust. Sellist, nagu ma tunnen rottide vastu. See ei ole ratsionaalne ja on väga palju inimesi, kellele meeldivad rotid väga ning mul pole nende inimeste vastu midagi. Aga kõigest hoolimata tekitavad rotid minus vastikust.
On tähelepanuväärne, et selle blogi esimeseks postituseks sai sapine kiri Hansapanga rottkoerte pihta. Taas üks “varjatud” reklaamikampaania, mille eesmärgiks oli tähelepanu võita. Ainult et toona idee töötas – NPNK on vist siiani populaarne.
Reklaam kui selline on iseenesest neutraalne. Teavitusvahend. Kuulutus millegi kohta. Vastikust tekitab aga nii see varjatus. Ja varjatuse taga on inimesed. Nemad selle vastikuse põhjustavadki. Ehkki sarnaselt rottidele pole nad ise selles ehk süüdi. Mõnele ju meeldib.

Saan kohe tõlgitud ühe USA eriüksuslase raamatu ja mul oli tõeline nauding lugeda seda, kuidas 20-aastase armeekogemusega ja nii regulaarväes kui eriüksuses teeninud mees mõnitab sõjaväge. Just seda tühist tseremoonitsemist, inimese taandamist lolliks mutriks, pagunite tähtsust saavutuste üle…
Kui tavaliselt on reguraalväe fännidel hea pomiseda nördinult: “Mida sina sellest tead?”, siis selle mehe puhul võiks tema arvamust austada. Mulle istub see, kuidas ta rõhutab eriüksuslase mõtlemisoskust ja eriüksuse ohvitseride andumust lubada lihtsõduril mõelda. Ei ole seda, et täida formular A-17 ja oota kuus kuud vastust, kuni kindralstaap suvatseb kiita heaks palve lubada kanda suvel päikseprille. Eriüksusel pole aega, et oodata seda, kuni mõni Washingtoni pauerpoint esitab “visiooni lahingoperatsiooni edukuse normtasanditest”.
Hea lihtne mees, kellele meeldivad relvad ja võitlus ning kes ei salli bürokraatiat ja auastmega ülbitsemist. Selliste sõdurite vastu on mul sajaprotsendiline austus.

Vaatasin eile taas Prantsuse filmi “Kodu” (täna kordab ETV 2 pealt, kui kedagi huvitab) ja see on endiselt rabavalt ilusate kaadritega ja mõjuvate faktidega film, kuid ikka ja jälle tulistavad rohelised iseendale jalga ühe ja sama trikiga. Kas oleks võimalik teha ühte loodusteemalist filmi/ raamatut/ näidendit ilma retooriliste ja pateetiliste küsimusteta? Ilma selliste sõnastusteta nagu: “Kas meie liik on juba kurnanud planeedi välja?” või “Ehk on veel aega päästa, mis päästa annab, kui me kõik koos avastame taas emakese Maa?”
Selle asemel võiks lihtsalt esitada neutraalseid fakte ja lasta publikul ise nende üle mõelda. On suur vahe, kas ma ütlen näiteks, et jõkke X voolab igal aastal 90 000 tonni saasteainet või hoopis, et halastamatud suurkorporatsioonid vägistavad jõge X igal aastal ligi saja tuhande tonni mürgiga. Liigne emotsionaalsus kipub tavaliselt argumente uputama ja muudab väitluse lõpuks kirglikuks röökimiseks. Seda on ökomaailmas juba tehtud varsti sada aastat, äkki aitab?

Eilses “OP!-is” andsid Mihkel Kaevats ja tema luulekogu kiitnud Tarmo Teder üsna otseselt mõista, et sotsiaalkriitilise luule kirjutamine on kuidagi ebanormaalne või provokatiivne. Ma ei saa nüüd hästi aru – kui loomeinimesed eralduvad omaenda mõttemaailma ja ei suhestu ümbritsevaga, siis on nad esteedid-kusipead, kes ei näe oma ninast kaugemale; kui nad julgevad arvata midagi ühiskonna või inimeste kohta, siis on nad liiga pretensioonikad ja peavad end lihtinimesest targemaks.
Antagu mulle andeks, aga ma ei saa vaiki olla. Kavatsen ka edaspidi kirjutada sellist luulet, kus ma ütlen, mida asjadest arvan. Ja näidendite tegelased ütlevad välja või teevad valusaid asju, mis on silma jäänud.
Ma tegelikult mõistan, et Mihkel Kaevatsit ilmselt lihtsalt ei huvita need nö. “üldinimlikud” teemad, nagu ta ise neid kutsus. Ja pealegi – eks alateadlikult huvitavad küll. Vähemalt ette loetud luuletused kõlasid küll väga üldinimlikena, tahab ta seda siis või ei taha. Ka emotsioonid on üldinimlik vara.

Armeenia raadiolt küsitakse: millal saab poisist täismees?
Armeenia raadio vastab: siis, kui kooliplika ütleb talle tänaval tülitades: “Onu”.
Onu. Järgmine aste on ilmselt “vanahärra”, aga sinna on loodetavasti paarkümmend aastat aega.
Muuseas, see, et ma ilgun oma tulevase 30. sünnipäeva üle, ei tähenda endiselt seda, et ma kardan vananeda. Vastupidi, minu arust on see sama loomulik kui asjaolu, et suvele järgneb sügis. Inimesed, kes katsuvad viimast vältida sellega, et põgenevad igal varasügisel välismaale või pudelipõhja, narrivad reaalsust samamoodi nagu saagimid, kes teevad hirmkalli raha eest iluoperatsioone.
Ühel päeval saab reisiraha otsa ja iluoperatsioon enam ei aita. Siis on reaalsusega leppimine märksa valulikum, sest ühel hetkel jõuab kohale, et kõik need kulutatud aastad ja rahad ei aidanud paratamatust vältida.
Selle asemel tasub nautida seda, kui üürikesest suvest saab värviline sügis. Või seda, kui sind tänaval ei kutsuta enam “noormeheks”, vaid “onuks”. Igal asjal oma aeg.

Missioon “Jaluta ja tunne oma kodulinna” jätkub täie eduga. Avastasin täna esimest korda, et kõnnin sellistel tänavatel nagu Männi, Paju ja Heina. Olen Paju tänaval kindlasti sõitnud autoga, kuid Heina ja Männi olid minu jaoks uueks kogemuseks. Tartu suurust arvestades on endiselt veider, et ma avastan aeg-ajalt ikka mõne tänava, kuhu ma pole kunagi varem jalga tõstnud..
Kirjeldatud piirkond asub muidugi üle jõe ja ma võin vabandada ennast sellega, et Ida-Tartu on nagunii minu jaoks olnud võõram koht. Kogu elu on möödunud teisel pool jõge. Ida pool on elanud vaid üksikud sõbrad ja tuttavad ning külla olen tavaliselt läinud kas bussi või autoga või siis kõndinud “populaarsemaid” tänavaid pidi.
Aga pole vahet, kas ma kõnnin tuntumatel tänavatel või eksootilisemates kohtades – teisel pool Emajõge asub minu jaoks teine linn. See on täiesti tuntav. Ei saa päris öelda, et tunnen end olevat turismireisil, aga kõik see mõjub nii, nagu oleks tulnud mõnda teise linna. Seda enam: tunne kodulinna…

Imelik tunne. Eile oli luulekogu esitlus, aga kuidagi ei seostu sellega. On umbes selline enesetunne nagu siis, kui pidi ülikoolis mõne kursuseprojekti esitlust tegema. Räägid, kirjeldad ja esitad mingi enam-vähem mõttes paikaloksunud tekstiraamistiku, vastad mõnedele küsimustele ja siis ongi läbi.
Tegelikult ma ei ole esineja tüüpi ja mul on hea meel, et see, millega mina tegelen, talletub tahkel kujul ka edaspidiseks, et ma ei pea iga kord oma loomingut esitlema, vaid inimene saab ükskõik mis hetkel võtta selle ette ja tutvuda ilma minu abita.
Luulekogusse sattunud tekstide valik on mõnes mõttes ühest seinast teise: inimesele X meeldib luuletus, mis Y-le ei meeldi ja see ongi tore. Enamus leiab loodetavasti midagi, mis talle istub. Ainult et ettelugemiseks tekste valida on seega raskem, kuna katsusin otsida erinevaid asju, mis annaks kogust õiglasema ettekujutuse.
Kõige suurem heameel oleks selle üle, kui kogust kasvõi kaks luuletust meeldiks inimestele, keda pean oma hingehõimlasteks..

Eilse leebema tormi ja tänase tuulevaikuse võrdluses näib, nagu oleks keegi tuulemasina välja lülitanud. Tegelikult hakkas tugevam tuul vaibuma juba öösel kella kahe paiku ja ma olin selle üle väga pettunud.
Minu arust on mõõdukas torm vajalik – pühib liisunud õhku minema, kangutab lahti ainult tati ja tahtejõuga püsivaid asju, kaotab puude küljest vähem vastupidavaid oksi. Omal moel nagu linnasanitar. Kuna Tartu peidab end orus, siis oleme üldiselt harjunud sellega, et siin tavaliselt ei ole mingeid radikaalsemaid ilmailminguid. Tartu “torm” on tuul, mida pärnakas või tallinlane nimetaks tõenäoliselt tüütuseks. Seepärast on hea, kui siiagi satub teinekord midagi tüsedamat, mis loksutab liiga mugavaks muutunud inimesi, puid, hooneid.
Olgem ausad, inimene elaks üle ka märksa räigema sakutamise oma kodulinnas. Jah, mõned aknad läheks katki, katused kooritaks maha ja puud murtaks autodele. Võib-olla pärast avastad enda jaoks midagi, mida muidu poleks märganud. Muutus on hea – lööb klaariks.

Kas ütlus “Elu on ebaõiglane” pole mitte pisut veider? Ma saaks aru, kui kibestunud inimene ütleks, et elu on õigluseta või õiglusetu, aga ebaõiglane? See kõlab nagu mingi libavariant õiglusest, mingi väärastunud vorm muidu usaldusväärsest ja alati headust tasuvast õiglusest. Ebaõiglus on midagi sellist, kus tasutud saab alati kurjus, kus teiste peale ei saa kunagi loota, kus ühiskond või riik on loodud ainult selleks, et kasu saaks kurjategijad, kes õiglases ühiskonnas saaks alati pahategude eest teenitud palga.
Kui emotsemine välja jätta, siis kas elu ikka on ebaõiglane? Peegelpilt õiglusest. Kus ALATI saab kurjus tasutud ja ALATI jääb headus tasumata? Kus ühiskonna AINSAKS eesmärgiks on toota kasu kurjategijatele? Tegelikult ju pole nii. Äraspidi varianti õiglusest tuleb muidugi aeg-ajalt ette, kuid väita, et kurjus saab alati tasutud, on parimal juhul naiivne, halvimal juhul küündimatu.
Seda, et elu on õigluseta, võib mõni väita küll. Ehk on tema elu selline. Aga ebaõiglane? Vaevalt.

Aeg on tõesti suhteline mõiste. Avastasin üllatusega, et olen seda blogi pidanud umbes neli ja pool aastat. See on tegelikult elu mõistes äärmiselt üürike aeg ja ometi tundub ta täieliku igavikuna.
Inimene muutub teinekord, vahetevahel ja mina olen selle 4,5 aasta jooksul muutunud nii mitmeski mõttes. Kõige vanemate sissekannete lugemine oleks praegu tulutu, sest nad paneksid mind ennast kulmu kergitama. Kunagi kaugemas tulevikus mõjuvad nad juba huvitava pilguheitena 25-aastase mina mõttemaailma.
Aga tegelikult ka – 4,5 aastat pole ju palju. Kooliõpilane on võib-olla sellise aja jooksul õppimas 6. klassi asemel 10. klassis ja ehkki tema enda jaoks on muutunud määratult palju, ei pruugi kaugemad sugulased seda tähelegi panna. Neli korda jõule pidada pole ka mingi eriline saavutus.
Ometi on minul kuidagi nii, et kui elu on ilus, siis läheb aeg mõnusalt aeglaselt. Kulgeb ruttamata nagu mesi ja valgub vääramatult tulevikku. Igat aastaaega saab võtta täiel rinnal, igat hommikut kingitusena…

Väljas sajab esimest… lund? No tahkemat vett igal juhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eilne päev pakkus nimelt kaunist kontrasti kahe detsiili vahel. Hommikul nähtud “Püha Tõnu kiusamine” kõneleb ennekõike sellest ülemisest, kus on 6-liitrised autod, hirmkallid ülikonnad ja igavesti ette keevitatud lipsud. Öösel külastatud Genialistide Klubi, “Illegaard” ja “Zavood” aga näitasid detsiiliskaala teist otsa. Geniakate leti ääres kurtis üks kohalik, et ei saa sõbrale täna 75 krooni tagasi maksta, vahest teisipäeval. “Zavoodi” klientuur oli tavapärastest vaestest tudengitest oluliselt jõmmilikum. Õhus oli dresse, lauaviina ja töötu inimese tigedust.
Ja ometi tunnen end kodusemalt niruma detsiili seas. Põllupealsed majad, nahast autoistmed ja peenemad lõbustused ei paelu mind ka sandi sendi eest.
Pretensioonikus on see sõna. Pinge-eelsus. No ei paku pinget. Olgu uutel jooksudressidel nii räige hinnasilt kui tahes, mitte ei kutsu kaasa jooksma.
Ju olen ametlikult saanud tartlaseks..

Võtsin Kasarmu-Roosi tänava nurgal oleva maja ette asetatud õunakastist väärika “Valge klaari” esindaja. Ilus tava – asetada liigsed õunad värava taha. Endal on üle, jagad teistega. Ökofašistina kogun meie korterist üle jäänud liigset kraami viimase korruse trepimademele, kust iga majaelanik saab endale võtta asju, mis tal vaja. Minu arust on see lahe süsteem.
Vestlesime eile ühe korteriühistu esimehega, kes oli 5 aastat tagasi saabunud stalinistlikku majja, haaranud ohjad enda kätte ja teinud ühistu liikmetega majja kanalisatsiooni ning löönud peale uue katuse – varem oli igaüks lappinud oma lage ja kogu saast voolas gravitatsiooni mõjul lihtsalt alla Jaama tänavale. Siis tuli ettevõtlik inimene ja pani asjad liikuma. Mulle meeldib selline asi, et ei looda mingile abstraktsele Riigi Heale Käele, mis peaks kõik korda ajama. Olen ammu mõistnud, et ma pole mitte kusagilt otsast sotsialist. Pigem kogukondlane..
Võib-olla hõiskan enne õhtut, aga tundub, et sama tunnevad juba paljud teisedki.

“Illegaardi” seintes on maakivide vahel ka punakaid tellisetükke. Neid vaadates meenusid kunagi loetud teated selle kohta, kuidas tavaliselt peale sõdu kasutavad kohalikud elanikud purustatud hoonete riismeid uute majade ehitamiseks. Sest kui tellismajast on jäänud järgi vaid punane puru, kus mõned vähe suuremad tükid sees, siis ei hakka seda maja loomulikult keegi taastama. Ja kuna Tartut on korduvalt tehtud täiesti maatasa, tekkiski tunne, et vahest on “Illegaardi” seinas praegugi tükke varakeskaegsetest kivimajadest, kirikutest, ühiskondlikest hoonetest jne.
Tegelikult oli päris lahe kujutada ette, kuidas inimene laob paarsada aastat tagasi seina tükkidest, mida omal ajal pani seinaks teine inimene, kes sai tellised võib-olla omakorda veel ammusemate sõdade tõttu, kus vanu maju maha lõhuti. Üks ehitab, teine purustab, kolmas ehitab jälle. Esiteks on ühe õnnetus teise õnn ja teiseks tõestab see ilmekalt, kuidas hävingust tuleb uus elu ja tuhast järgmine fööniks.
Veel kord: kõik voolab.

Mul on saanud uuel tööhooajal toredaks traditsiooniks teha enne töö algust u. tunnine jalutuskäik. Täna hommikul andsid ahjust kostvad sumedad möiratused küll mõista, et tuulel oli tõsi taga, kuid see ei tohiks saada argumendiks. Jalutuskäik on lahe iga ilmaga, kui selleks on vaid õige meeleolu.
Tavapärasest mõtlikum ja aeglasem retk pani mind hindama seda, kui palju Tartu kesklinn on muutunud näiteks 20 aastaga. Kunagisest parklast ehk Raekoja platsist ja selleni veresoontena viinud autoteedest on saanud jalgteed, vanaaegseid fassaade on restaureeritud kümneid, majade värvid on erksad ja seinad nagisevad ajaloost.
Juukseid sametkindaga sakutav ja puudelt lehti kitkuv tuul keerutas sadakond aastat seisnud hoonete vahele kirkaid lehti ja kõrvus kumises taustaks ehtpõhjamaine ja magusalt nukker autechre’i “bronchusevenrmx”. Kuidagi ei tekkinud tahtmist sammu kiirendada, nii kulgesingi mõnuga Tartust ajaloo hakklihamasina järel säilinud pudemeid pidi.
Aeglasel kiirusel sõitmine on ka oskus..

Nii, neljapäeva õhtul sain reaalse numbrilise tõestuse selle kohta, et olen heas füüsilises vormis. Jüri abiga sooritasin nn. Cooperi testi, mille geniaalne lihtsus seisneb selles, et jooksed 12 minutit ja kirja läheb see, kui palju meetrites jooksid. Minu vanusevahemikus (mittesportlasest) mehele tähendab tulemus 2800 meetrit hinnangut väga hea – sellest jäi mul puudu sõna otseses mõttes 4 meetrit, mille võib mööndustega kirjutada segajate arvele. Katsu ise joosta läbi mudilasrühma, kes suundub käsikäes üle jooksuraja..
Igal juhul polegi minu jaoks oluline, kas ma jooksin ametlikult 2796 meetrit (“hea” või “üle keskmise” – olenevalt sellest, millist tabelit kasutada) või 2800 meetrit (“väga hea”). Tean isegi, et põhimõtteliselt olen (väga) heas füüsilises vormis. Olen nagunii tundnud seda, et praegu on mu vorm parem kui näiteks 23-aastaselt, kui ma tarbisin rohkem alkoholi ja suitsetasin leebematel juhtudel sigarillosid, karmimatel juhtudel piipu. Nüüd on sellele ka numbriline tõestus.

Vaatasin eile natuke filmi “Parfüüm” algust, seejärel muud, sest ta hakkas närvidele käima, aga nii palju oli temast kasu, et pani mõtlema toonaste elutingimuste peale. Mäletan, kui sügavalt mulle mõjus lapsena Piirimäe “Prantsuse revolutsioon”, kus kirjeldati 18. sajandi prantslaste elu ja olu. “Parfüüm” oli selle kirjeldamisel tõenäoliselt suhteliselt realistlik.
Ja nagu ütleb Bill McKibben, oli aurumootori leiutamiseni inimeste elu tuhandete aastate jooksul suuresti sama. Meie mõistes üsna räpane, üürike ja vägivaldne. Kui tänaval tõmmati kellelgi kõri maha, siis ei saadud tingimata tapjaid kätte ega mõistetud õiglaselt süüdi. Kodudes toimus igasugu rõvedusi ja keegi ei teadnud sellest midagi. Enamike elamud seisnesid ahju ümber ehitatud neljas seinas ja rookatuses. Töö kestis varavalgest hilisõhtuni ja oli kurnav.
Kui keegi tänapäeval õhkab, et vanasti oli elu parem ja praegune maailm on erakordselt vägivaldne ja kole, siis punnitan ma hämmastusest silmi. Praegu on veel päris hästi..

Tanki blogis tekkis arutelu, mis arenes kommentaariumis kiiresti vestluseks teemal “mis on saatus”. Sain üsna ruttu aru, et mina ei usu ettemääratusse ega sellesse, et osad asjad kosmoses lihtsalt ongi nii ja mida rutem sellega leppida, seda tervislikum on inimese elu. Paljud religioonid esindavad sarnast seisukohta ja mina tunnustan nende filosoofiat täielikult.
Kuid minu sügavaim sisetunne räägib sellele vastu. Mina usun endiselt sellesse, et kõik voolab ja et ükski asi pole igavene. Isegi galaktika pöörleb, mistõttu elu planeedil X aastal Y on erinev elust samal planeedil aastal Z. See tähendab, mitte miski siin kõiksuses pole muutumatu ja paigas. Eriti kehtib see minu jaoks inimühiskonna kohta. Vahel öeldakse, et alati on olnud nii, et… See ei ole minu jaoks kunagi põhjuseks, miks peaks olema ka edaspidi.
Traditsioon, tava, komme, leppimine paratamatusega – pole vahet, kuidas seda kutsuda. Minule on ta igal juhul antitees, täielikult vastuolus sellega, mis on mulle südamelähedane..

Endiselt on väga harjumatu see, kui inimene – kelle arvamust sa hindad ja kalliks pead – tuleb sinu juurde ja ütleb, et talle meeldib su looming. Et see pakkus talle midagi. Ma olen tavaliselt elanud mingi kindla teose juures täpselt seni, kuni ma teda kirjutan. Kui valmis saab, siis liigun mõttes edasi. Seepärast ongi ootamatu, kui keegi palju hiljem ütleb, et ta just luges ja talle meeldis.
See ei tähenda, et ma paisun nüüd uhkusest või pean end tähtsaks kulturnikuks. Sest ma ei ole seda. Loomingu tekkes pole minu jaoks midagi maagilist, see ei tule tuulest ega mingi jumaliku või keemilise vahendi kaudu. Ma lihtsalt ühel hetkel kuulen oma peas sõnu ja kirjutan nad üles. Kuna seni pole mind veel seevaldisse lohistatud, siis eeldan, et tegemist on normaalse mõtteprotsessiga.
Samas võib mööndustega väita, et ka blogipidamine harjutab kriitikaga. Õpid kuulma seda, et kellelegi meeldib või ei meeldi. Ometi on blogil ja luulekogul mitu vaksa vahet. Kriitika viimase eest läheb rohkem korda…

Ajapikku olen jõudnud järeldusele, et see töö, mida ma teen, pärineb „piiratud kogusest“. Kui mingi tõlketöö antakse mulle, jääb keegi teine sellest ilma ja vastupidi. Mida vähem on tõlketöid (nagu praegusel ajal ongi), seda vähem on tööd nii minul kui kõigil teistel tõlkijatel. Külluslikkus ongi ju see, kui keegi ei jää ilma. Praegu on aga selgelt märgata, et olelusvõitlus ei puuduta vaid mingeid abstraktseid inimesi. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kui palju kirjastusi või tõlkebüroosid läheb pankrotti, sama tulemuse annab ka see, kui pankrotti läheb mõni suvalise valdkonna firma, millel oli varem tõlkeid vaja. Või siis katsutakse teha töö ära „majasiseselt“ ja seda ongi juba näha. Tulemus on muidugi täielik jura, aga vähemalt ei pea tõlkijale maksma. Tarbetõlkeid, mis varem kippusid postkasti ummistama, saabub nüüd umbes paarkümmend korda vähem.
Mina raban mitmel rindel nagu investor ja saan hakkama, kahju on aga neist, kes on pannud kogu oma professionaalse elu ühele kaardile..

Huvitav, kas vananemise esimeseks tundemärgiks on sotsiaalne kalestumine? See, et mind on juba raske mõjutada emotsionaalsete või üksikute näidetega? Mulle mõjub rohkem see, kui põhjendustena esitatakse nö. ratsionaalseid väiteid, mitte ei esitata pilti nälgivast lapsest või tapetud kutsikatest. Veelgi enam, mind ei aja enam närvi see, kui mind ründab emotsionaalselt väitlev inimene, kelle põhiargument on see, et „sa ei mõtle nii/ ei tunne kaasa, järelikult oled halb inimene.“ Varem sain ma sellise rünnaku peale tigedaks, nüüd tunnen sisimas vaid kaastunnet.
Ma ei leia enam, et tulevikku määravad kõlavad hüüdlaused või salakavalalt emotsionaalseks keeratud andmed või – veel hullem – põhjendamatult eeldavad ennustused. „Kui me samas vaimus jätkame, on 2050. aastaks…“ on parim viis öelda mulle, et tegemist on Oletusega. Suure tähega.
Ainult et mina pole enam nii noor, et Oletuse peale õhinal kaasa minna. Palju kasulikum on ise juurde lugeda. Saab palju teada ja kulub märksa vähem rakke.

Seda, kui suurel määral peaks ennast teistega võrdlema, teab igaüks ise. Ideaalis ei peaks seda üldse tegema, aga eks alateadlikult käitub nii ilmselt peaaegu iga inimene. Oleme ju segu kariloomadest ja isiksustest, tunneme uhkust eripärade üle ja vaatame, et ei jääks teistele alla. Õnnelik on see, kes ei võistle teistega. Tõsiselt – kui kogu su elu on pühendunud teiste “ületamisele”, siis ei suuda nautida ka kõige säravamat võitu, sest alati või varsti on keegi parem.
Ambitsioon ja edevus on erakordselt võimsad jõud, mis võivad viia suurte tegudeni, seepärast pole neis iseeneslikult midagi halba. Nagu iga asjaga, tekitavad nad probleeme pigem mõõdukuse kaotamisel. Kõrgemale, kaugemale ja kiiremini pürgimisel pole minu arust midagi halba, kuni seda ei tehta kellegi või millegi (sealhulgas iseenda) arvelt. Erinevalt ühiskonna sõnatust sõnumist ei võida see, kellel on surres rohkem asju või see, kes on ilusam. Õnnelikud üldse ei võistlegi.
Elus ei ole võitjaid ja kaotajaid. On elu ja surm.

Elementaarseid asju peab endale aeg-ajalt meelde tuletama. Põhitõdedel on rumal komme ununeda. Üheks selliseks tõeks on näiteks see, et meil kõigil on õigus tunda rõõmu sellest, mida oskame, oleme saavutanud või peame endale oluliseks. See on tagurpidi kinnitus sellest, et me ei pea elama elu nagu teised. Mis siis, et sõber on käinud läbi kogu maailma või teine sõber oskab jalgpalliga žongleerida, langevarjuga hüpata ja kolmehäälselt laulda. Igaühel on õigus proovida elus kõike, aga ei saa eeldada, et oskad kõike võrdselt. Mina näiteks olen otsustanud tõlkimises keskenduda inglise keelele, sest ma ei saa ealeski nii heaks saksa või itaalia keele tõlkijaks kui tahaks. Mida enam ühele asjale keskenduda, seda suurem on avastamisrõõm.
See ei tähenda, et peaks tegelema elus vaid ühe asjaga. Ei, oluline on see, et tegeled sellega, mis sind päriselt huvitab, teed seda võimalikult hästi ja ei alaväärista enda oskusi.
Lihtne ja labane tõde, eks ole, aga aeg-ajalt peab seda endale meelde tuletama.

Käisin – üle liiga pika aja – jälle merd tervitamas. Veel malbed sügistuuled lükkasid veepinna kohama ja kobrutama, aga tegelikult ei muutu mere juures kunagi mitte midagi. Ta on ikka sama näoga nagu alati – iga kord täiesti erinev. Kordumatu.
Arvestades seda, et viimasel ajal on mu meeled olnud kuidagi kahtlaselt palju seotud sellega, et panta rhei, kõik voolab, on käik mere äärde üpris loogiline. Kõik muutub, on iga päev omanäoline, ei kordu kunagi..
Mäed murenevad, muutuvad liivaks, sellest tehakse liivalosse, need uhutakse mere poolt rusudeks ja lõpuks lagunevad lossid tagasi liivaks, mis ajapikku moodustab mägesid. Kõik voolab, aegade algusest lõpuni.
Käik mere äärde on minu jaoks sama nagu kristlase jaoks rännak Jeruusalemma. Retk sinna kohta, kus tunned kinnitust kõigele sellele, mida usud. Minu puhul seisneb usk arvamuses, et ükski asi pole igavene, et miski ei kordu ja et iga hetk on ainulaadne ja erakordne.
Ja samal moel on võrdselt tähtsad nii mäed, liivalossid kui nende häving.

Huvitav, kas talve tulekuga leppimine tähendab ühtlasi seda, et lepid surma olemasoluga? Sest sellisel juhul on mul endiselt raske harjuda sellega, et inimesed surevad. Ma ei räägi enda surmast, selle tulekust pole mul sooja ega külma, samuti olen ammu leppinud loomade surmaga.
See, kui ma esimest korda peale suve märkan taas, et taimestik on pöördunud vältimatu, iga-aastase lõpu poole, täidab mind hetkeks mingi resigneerunud nukrusega, mis küll edaspidi asendub kainestava arusaamaga, et, kullakene, see tsükkel on kordunud su elus juba 29 korda ja tuleb tõenäoliselt päris mitu korda veel. Ja peale seda tuleb juba rõõm kargetest sügishommikutest, niisketel lehtedel astumisest ning siis juba esimesest lumehelbest, modernistlikult puhtast valge-musta kontrastist ja nii edasi.
Aga veider on märgata igal aastal seda varjamatut nukrusetorget, mis tuleb mõnel suvelõpul varem, mõnel hiljem, kuid tähistab iga kord mõistmist, et rohelus liigub surma poole.
Taoistliku leppimiseni on veel pikk tee…

Mina, kes ma üldiselt vormilisi mänge eriti ei armasta, otsustasin hakata katsetama uut tüüpi sissekandega – 1000 tähemärki. Need oleks napid tähelepanekud suuremate nähtuste kohta, mille tekstipikkuseks tohib olla ainult ja ainult tuhat tähemärki (koos tühikutega).
Sohki teha ei oleks mõtet, neid 1000 tähemärgist koosnevaid tähenduseta mölajadasid on nagunii terve internett täis.
Tuhat tähemärki on piisavalt lühike vorm, et tekitada vajadust rookida tekstist välja kõike, mida sealt on võimalik eemaldada. Nagu olevat öelnud Antoine de Saint-Exupéry: “Täiuslikkus pole mitte see, kui pole enam midagi lisada, vaid see, kui ei saa enam midagi ära võtta.” Juhuslikult üks mu lemmiktsitaate ja selliseid on väga vähe, kuna ma üldiselt ei ole suur aforismiaustaja.
Samas on tuhat tähemärki piisavalt pikk vorm, et sundida mõtlema ja mõtisklema ning vältima poolikuid ideid.
See on täpselt õige formaat selleks, et haiku kombel tabada nappide sõnadega midagi suurt ja saata lugejat teele tema mõtetesse..