Huvitav, kas vananemise esimeseks tundemärgiks on sotsiaalne kalestumine? See, et mind on juba raske mõjutada emotsionaalsete või üksikute näidetega? Mulle mõjub rohkem see, kui põhjendustena esitatakse nö. ratsionaalseid väiteid, mitte ei esitata pilti nälgivast lapsest või tapetud kutsikatest. Veelgi enam, mind ei aja enam närvi see, kui mind ründab emotsionaalselt väitlev inimene, kelle põhiargument on see, et „sa ei mõtle nii/ ei tunne kaasa, järelikult oled halb inimene.“ Varem sain ma sellise rünnaku peale tigedaks, nüüd tunnen sisimas vaid kaastunnet.
Ma ei leia enam, et tulevikku määravad kõlavad hüüdlaused või salakavalalt emotsionaalseks keeratud andmed või – veel hullem – põhjendamatult eeldavad ennustused. „Kui me samas vaimus jätkame, on 2050. aastaks…“ on parim viis öelda mulle, et tegemist on Oletusega. Suure tähega.
Ainult et mina pole enam nii noor, et Oletuse peale õhinal kaasa minna. Palju kasulikum on ise juurde lugeda. Saab palju teada ja kulub märksa vähem rakke.
Tuhat kuus
Comments are closed.
#1 by jonas on September 26, 2009 - 18:06
ma arvan, et see pole emotsionaalne kalestumine. see, kui inimene enam iga “haukuva kutsika” peale emotsioneerima ei hakka, või ei tunne vajadust kõigile tõestada, et kutsikas eksib ja minul on õigus annab pigem märku tekkinud enesekindlusest. oma kindlakujulise “mina väljakujunemisest.