Egokulturism

Seda, kui suurel määral peaks ennast teistega võrdlema, teab igaüks ise. Ideaalis ei peaks seda üldse tegema, aga eks alateadlikult käitub nii ilmselt peaaegu iga inimene. Oleme ju segu kariloomadest ja isiksustest, tunneme uhkust eripärade üle ja vaatame, et ei jääks teistele alla. Õnnelik on see, kes ei võistle teistega. Tõsiselt – kui kogu su elu on pühendunud teiste “ületamisele”, siis ei suuda nautida ka kõige säravamat võitu, sest alati või varsti on keegi parem.
Ambitsioon ja edevus on erakordselt võimsad jõud, mis võivad viia suurte tegudeni, seepärast pole neis iseeneslikult midagi halba. Nagu iga asjaga, tekitavad nad probleeme pigem mõõdukuse kaotamisel. Kõrgemale, kaugemale ja kiiremini pürgimisel pole minu arust midagi halba, kuni seda ei tehta kellegi või millegi (sealhulgas iseenda) arvelt. Erinevalt ühiskonna sõnatust sõnumist ei võida see, kellel on surres rohkem asju või see, kes on ilusam. Õnnelikud üldse ei võistlegi.
Elus ei ole võitjaid ja kaotajaid. On elu ja surm.