Ajapikku olen jõudnud järeldusele, et see töö, mida ma teen, pärineb „piiratud kogusest“. Kui mingi tõlketöö antakse mulle, jääb keegi teine sellest ilma ja vastupidi. Mida vähem on tõlketöid (nagu praegusel ajal ongi), seda vähem on tööd nii minul kui kõigil teistel tõlkijatel. Külluslikkus ongi ju see, kui keegi ei jää ilma. Praegu on aga selgelt märgata, et olelusvõitlus ei puuduta vaid mingeid abstraktseid inimesi. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kui palju kirjastusi või tõlkebüroosid läheb pankrotti, sama tulemuse annab ka see, kui pankrotti läheb mõni suvalise valdkonna firma, millel oli varem tõlkeid vaja. Või siis katsutakse teha töö ära „majasiseselt“ ja seda ongi juba näha. Tulemus on muidugi täielik jura, aga vähemalt ei pea tõlkijale maksma. Tarbetõlkeid, mis varem kippusid postkasti ummistama, saabub nüüd umbes paarkümmend korda vähem.
Mina raban mitmel rindel nagu investor ja saan hakkama, kahju on aga neist, kes on pannud kogu oma professionaalse elu ühele kaardile..
Tuhat seitse
Comments are closed.
#1 by H. on September 27, 2009 - 14:01
Turumajanduse reeglitele ei allu mitte ainult tõlked, vaid ka tõlkijad. Kui tööd jääb vähemaks, jäävad kõrvale viletsamad, mis on hea korralikele tegijatele ja tõlketööde kvaliteedile üleüldse.