Endiselt on väga harjumatu see, kui inimene – kelle arvamust sa hindad ja kalliks pead – tuleb sinu juurde ja ütleb, et talle meeldib su looming. Et see pakkus talle midagi. Ma olen tavaliselt elanud mingi kindla teose juures täpselt seni, kuni ma teda kirjutan. Kui valmis saab, siis liigun mõttes edasi. Seepärast ongi ootamatu, kui keegi palju hiljem ütleb, et ta just luges ja talle meeldis.
See ei tähenda, et ma paisun nüüd uhkusest või pean end tähtsaks kulturnikuks. Sest ma ei ole seda. Loomingu tekkes pole minu jaoks midagi maagilist, see ei tule tuulest ega mingi jumaliku või keemilise vahendi kaudu. Ma lihtsalt ühel hetkel kuulen oma peas sõnu ja kirjutan nad üles. Kuna seni pole mind veel seevaldisse lohistatud, siis eeldan, et tegemist on normaalse mõtteprotsessiga.
Samas võib mööndustega väita, et ka blogipidamine harjutab kriitikaga. Õpid kuulma seda, et kellelegi meeldib või ei meeldi. Ometi on blogil ja luulekogul mitu vaksa vahet. Kriitika viimase eest läheb rohkem korda…
Tuhat kaheksa
Comments are closed.
