Huvitav, kas talve tulekuga leppimine tähendab ühtlasi seda, et lepid surma olemasoluga? Sest sellisel juhul on mul endiselt raske harjuda sellega, et inimesed surevad. Ma ei räägi enda surmast, selle tulekust pole mul sooja ega külma, samuti olen ammu leppinud loomade surmaga.
See, kui ma esimest korda peale suve märkan taas, et taimestik on pöördunud vältimatu, iga-aastase lõpu poole, täidab mind hetkeks mingi resigneerunud nukrusega, mis küll edaspidi asendub kainestava arusaamaga, et, kullakene, see tsükkel on kordunud su elus juba 29 korda ja tuleb tõenäoliselt päris mitu korda veel. Ja peale seda tuleb juba rõõm kargetest sügishommikutest, niisketel lehtedel astumisest ning siis juba esimesest lumehelbest, modernistlikult puhtast valge-musta kontrastist ja nii edasi.
Aga veider on märgata igal aastal seda varjamatut nukrusetorget, mis tuleb mõnel suvelõpul varem, mõnel hiljem, kuid tähistab iga kord mõistmist, et rohelus liigub surma poole.
Taoistliku leppimiseni on veel pikk tee…
Tuhat kaks
Comments are closed.
