Egokulturism

Käisin – üle liiga pika aja – jälle merd tervitamas. Veel malbed sügistuuled lükkasid veepinna kohama ja kobrutama, aga tegelikult ei muutu mere juures kunagi mitte midagi. Ta on ikka sama näoga nagu alati – iga kord täiesti erinev. Kordumatu.
Arvestades seda, et viimasel ajal on mu meeled olnud kuidagi kahtlaselt palju seotud sellega, et panta rhei, kõik voolab, on käik mere äärde üpris loogiline. Kõik muutub, on iga päev omanäoline, ei kordu kunagi..
Mäed murenevad, muutuvad liivaks, sellest tehakse liivalosse, need uhutakse mere poolt rusudeks ja lõpuks lagunevad lossid tagasi liivaks, mis ajapikku moodustab mägesid. Kõik voolab, aegade algusest lõpuni.
Käik mere äärde on minu jaoks sama nagu kristlase jaoks rännak Jeruusalemma. Retk sinna kohta, kus tunned kinnitust kõigele sellele, mida usud. Minu puhul seisneb usk arvamuses, et ükski asi pole igavene, et miski ei kordu ja et iga hetk on ainulaadne ja erakordne.
Ja samal moel on võrdselt tähtsad nii mäed, liivalossid kui nende häving.