Egokulturism

Imelik tunne. Eile oli luulekogu esitlus, aga kuidagi ei seostu sellega. On umbes selline enesetunne nagu siis, kui pidi ülikoolis mõne kursuseprojekti esitlust tegema. Räägid, kirjeldad ja esitad mingi enam-vähem mõttes paikaloksunud tekstiraamistiku, vastad mõnedele küsimustele ja siis ongi läbi.
Tegelikult ma ei ole esineja tüüpi ja mul on hea meel, et see, millega mina tegelen, talletub tahkel kujul ka edaspidiseks, et ma ei pea iga kord oma loomingut esitlema, vaid inimene saab ükskõik mis hetkel võtta selle ette ja tutvuda ilma minu abita.
Luulekogusse sattunud tekstide valik on mõnes mõttes ühest seinast teise: inimesele X meeldib luuletus, mis Y-le ei meeldi ja see ongi tore. Enamus leiab loodetavasti midagi, mis talle istub. Ainult et ettelugemiseks tekste valida on seega raskem, kuna katsusin otsida erinevaid asju, mis annaks kogust õiglasema ettekujutuse.
Kõige suurem heameel oleks selle üle, kui kogust kasvõi kaks luuletust meeldiks inimestele, keda pean oma hingehõimlasteks..