Eilse leebema tormi ja tänase tuulevaikuse võrdluses näib, nagu oleks keegi tuulemasina välja lülitanud. Tegelikult hakkas tugevam tuul vaibuma juba öösel kella kahe paiku ja ma olin selle üle väga pettunud.
Minu arust on mõõdukas torm vajalik – pühib liisunud õhku minema, kangutab lahti ainult tati ja tahtejõuga püsivaid asju, kaotab puude küljest vähem vastupidavaid oksi. Omal moel nagu linnasanitar. Kuna Tartu peidab end orus, siis oleme üldiselt harjunud sellega, et siin tavaliselt ei ole mingeid radikaalsemaid ilmailminguid. Tartu “torm” on tuul, mida pärnakas või tallinlane nimetaks tõenäoliselt tüütuseks. Seepärast on hea, kui siiagi satub teinekord midagi tüsedamat, mis loksutab liiga mugavaks muutunud inimesi, puid, hooneid.
Olgem ausad, inimene elaks üle ka märksa räigema sakutamise oma kodulinnas. Jah, mõned aknad läheks katki, katused kooritaks maha ja puud murtaks autodele. Võib-olla pärast avastad enda jaoks midagi, mida muidu poleks märganud. Muutus on hea – lööb klaariks.
Tuhat kaheksateist
Comments are closed.
