Kas ütlus “Elu on ebaõiglane” pole mitte pisut veider? Ma saaks aru, kui kibestunud inimene ütleks, et elu on õigluseta või õiglusetu, aga ebaõiglane? See kõlab nagu mingi libavariant õiglusest, mingi väärastunud vorm muidu usaldusväärsest ja alati headust tasuvast õiglusest. Ebaõiglus on midagi sellist, kus tasutud saab alati kurjus, kus teiste peale ei saa kunagi loota, kus ühiskond või riik on loodud ainult selleks, et kasu saaks kurjategijad, kes õiglases ühiskonnas saaks alati pahategude eest teenitud palga.
Kui emotsemine välja jätta, siis kas elu ikka on ebaõiglane? Peegelpilt õiglusest. Kus ALATI saab kurjus tasutud ja ALATI jääb headus tasumata? Kus ühiskonna AINSAKS eesmärgiks on toota kasu kurjategijatele? Tegelikult ju pole nii. Äraspidi varianti õiglusest tuleb muidugi aeg-ajalt ette, kuid väita, et kurjus saab alati tasutud, on parimal juhul naiivne, halvimal juhul küündimatu.
Seda, et elu on õigluseta, võib mõni väita küll. Ehk on tema elu selline. Aga ebaõiglane? Vaevalt.
Tuhat seitseteist
Comments are closed.
#1 by Jüri on October 14, 2009 - 13:10
Hei!
Ebaõiglus ei tähenda mingil juhul seda, et ALATI aus mees vangi pannakse. Ebaõiglus ei tähenda midagi absoluutset ju. Olen üsna jahmunud, et seda sõna nii kapitaalsena saab võtta.
Aga kirjutan, et öelda – mulle tundub kohati, et elu on täitsa õiglane.
#2 by Mario on October 14, 2009 - 13:19
Norin selle sõna kui sellise kallal. Ebaõiglus kõlab nagu mingi õigluse libavariant. Tegelikult mõtlevad inimesed ju pigem seda, et elu on ilma selle õige õigluseta. Seega pigem “Elu on õigluseta.”
#3 by H. on October 16, 2009 - 12:37
Elu on õigluseta ennekõike ilmselt sellepärast, et igaühel on õiglusest erinev ettekujutus.