Egokulturism

Aeg on tõesti suhteline mõiste. Avastasin üllatusega, et olen seda blogi pidanud umbes neli ja pool aastat. See on tegelikult elu mõistes äärmiselt üürike aeg ja ometi tundub ta täieliku igavikuna.
Inimene muutub teinekord, vahetevahel ja mina olen selle 4,5 aasta jooksul muutunud nii mitmeski mõttes. Kõige vanemate sissekannete lugemine oleks praegu tulutu, sest nad paneksid mind ennast kulmu kergitama. Kunagi kaugemas tulevikus mõjuvad nad juba huvitava pilguheitena 25-aastase mina mõttemaailma.
Aga tegelikult ka – 4,5 aastat pole ju palju. Kooliõpilane on võib-olla sellise aja jooksul õppimas 6. klassi asemel 10. klassis ja ehkki tema enda jaoks on muutunud määratult palju, ei pruugi kaugemad sugulased seda tähelegi panna. Neli korda jõule pidada pole ka mingi eriline saavutus.
Ometi on minul kuidagi nii, et kui elu on ilus, siis läheb aeg mõnusalt aeglaselt. Kulgeb ruttamata nagu mesi ja valgub vääramatult tulevikku. Igat aastaaega saab võtta täiel rinnal, igat hommikut kingitusena…