Vaatasin eile taas Prantsuse filmi “Kodu” (täna kordab ETV 2 pealt, kui kedagi huvitab) ja see on endiselt rabavalt ilusate kaadritega ja mõjuvate faktidega film, kuid ikka ja jälle tulistavad rohelised iseendale jalga ühe ja sama trikiga. Kas oleks võimalik teha ühte loodusteemalist filmi/ raamatut/ näidendit ilma retooriliste ja pateetiliste küsimusteta? Ilma selliste sõnastusteta nagu: “Kas meie liik on juba kurnanud planeedi välja?” või “Ehk on veel aega päästa, mis päästa annab, kui me kõik koos avastame taas emakese Maa?”
Selle asemel võiks lihtsalt esitada neutraalseid fakte ja lasta publikul ise nende üle mõelda. On suur vahe, kas ma ütlen näiteks, et jõkke X voolab igal aastal 90 000 tonni saasteainet või hoopis, et halastamatud suurkorporatsioonid vägistavad jõge X igal aastal ligi saja tuhande tonni mürgiga. Liigne emotsionaalsus kipub tavaliselt argumente uputama ja muudab väitluse lõpuks kirglikuks röökimiseks. Seda on ökomaailmas juba tehtud varsti sada aastat, äkki aitab?
Tuhat kakskümmend kolm
Comments are closed.
#1 by mina on October 26, 2009 - 22:27
Vaatasin YouTube’ist selle ära. Tõepoolest, eredad värvud ja maastikuvaated on hüpnootilised, kuid teksti kohta seda ei ütleks.
Pooltest tundi imalaid hüperboole, pateetilis-retoorilisi pseudoküsimusi pani hoopis filmi üle ilkuma. Polnud vist mitte see, mida autorid saavutada püüdsid.
#2 by Mario on October 28, 2009 - 00:20
Kahjuks olen lugenud/ näinud/ kuulanud umbes kahte teost, kus autorid ei lasku sellise imaluseni. Sellest on jube kahju, sest faktimaterjal on tihti väga tore ja muljetavaldav. Aga miskipärast on solvav see, et laskutakse nummutamiseni. Et meie planeedikesel on valus.
Planeet ei ole elusolend. Ja päästmist vajavad ka loomad, kes pole nunnud ja karvased. Aga ikka pannakse kaadrisse lõpuks panda või lõvikutsikas.