Egokulturism

Saan kohe tõlgitud ühe USA eriüksuslase raamatu ja mul oli tõeline nauding lugeda seda, kuidas 20-aastase armeekogemusega ja nii regulaarväes kui eriüksuses teeninud mees mõnitab sõjaväge. Just seda tühist tseremoonitsemist, inimese taandamist lolliks mutriks, pagunite tähtsust saavutuste üle…
Kui tavaliselt on reguraalväe fännidel hea pomiseda nördinult: “Mida sina sellest tead?”, siis selle mehe puhul võiks tema arvamust austada. Mulle istub see, kuidas ta rõhutab eriüksuslase mõtlemisoskust ja eriüksuse ohvitseride andumust lubada lihtsõduril mõelda. Ei ole seda, et täida formular A-17 ja oota kuus kuud vastust, kuni kindralstaap suvatseb kiita heaks palve lubada kanda suvel päikseprille. Eriüksusel pole aega, et oodata seda, kuni mõni Washingtoni pauerpoint esitab “visiooni lahingoperatsiooni edukuse normtasanditest”.
Hea lihtne mees, kellele meeldivad relvad ja võitlus ning kes ei salli bürokraatiat ja auastmega ülbitsemist. Selliste sõdurite vastu on mul sajaprotsendiline austus.