Läti meteoriidinali on nii hale, et ma ei vaevu seda enam sõnagagi mainima. Pigem viiks mõtte edasi üleüldise reklaaminduse peale. Pean tunnistama, et tunnen reklaamimaailma kui sellise vastu mingit sünnipärast vastikust. Mitte viha ega kadedust, vaid lihtlabast vastikust. Sellist, nagu ma tunnen rottide vastu. See ei ole ratsionaalne ja on väga palju inimesi, kellele meeldivad rotid väga ning mul pole nende inimeste vastu midagi. Aga kõigest hoolimata tekitavad rotid minus vastikust.
On tähelepanuväärne, et selle blogi esimeseks postituseks sai sapine kiri Hansapanga rottkoerte pihta. Taas üks “varjatud” reklaamikampaania, mille eesmärgiks oli tähelepanu võita. Ainult et toona idee töötas – NPNK on vist siiani populaarne.
Reklaam kui selline on iseenesest neutraalne. Teavitusvahend. Kuulutus millegi kohta. Vastikust tekitab aga nii see varjatus. Ja varjatuse taga on inimesed. Nemad selle vastikuse põhjustavadki. Ehkki sarnaselt rottidele pole nad ise selles ehk süüdi. Mõnele ju meeldib.
Tuhat kakskümmend viis
Comments are closed.
#1 by H. on October 28, 2009 - 13:54
Läti meteoriit oli minu meelest väga tegija. Kui niikuinii asjadele ja ideedele reklaami tehakse, tehtagu siis vähemasti nii, et oleks huvitav ja originaalne. Ja oma eesmärgi saavutada kriiiisiga mitte seotud tähelepanu täitis idee väga edukalt. Natuke hale on hoopis see väike tige siseminister.
#2 by Mario on October 28, 2009 - 13:59
Jätan endale õiguse absoluutselt mitte nõustuda. :)
Minu arust on see sama, kui kuhjata Tallinna Vabaduse platsile tohutu ilutulestikukogus ja lasta paar miljonit taeva poole, et kahtlemata uskumatult vägev šõu juhiks tähelepanu rusuvalt argipäevalt kõrvale.
Pigem võiks tegeleda selle rusuva argipäeva, kui reklaamitrikkidega.
#3 by H. on October 28, 2009 - 14:28
Tulestik Vabaduse platsil ei pane Uus-Meremaa telekanaleid näitama lõbusaid habetunud Tartu teadlasi augu serval võltsingute detaile seletamas:)
Eks sellistesse tegemistesse on vastandlikud arvamused juba sisse ehitatud. Osa nende võlust.