«
»

Tuhat kakskümmend kuus


Natuke kipub jääma mulje, et parteindusest on saanud sama karjäärivahend nagu vanasti EKP-st. Kui kuulud mõnda parteisse, siis aitavad omad joped sul kergemini hüvesid saavutada. Erinevalt sovetiajast peab muidugi leppima sellega, et kui omad joped pole võimul, ei pruugi kuuluvusest kasu olla ja mõnel juhul koguni maksab kätte. Varsti on üksikisik aga sama kahtlane kui keskajal hulkur – iga grupp arvab, et tegemist on vaenlase
spiooniga. Nagu see, kui „Kesknädal“ oli kindel, et Teeme Ära! pole muud kui IRL-i käepikendus. Hea, et mitte eraarmee…
Ootan huviga olukorda, kus parteitu inimene tekitab kahtlusi ja peab korrapäraselt kusagil „vaibal“ käima. Arvestades seda, et ma olen põhimõtteline parteivastane, muutuvad minusugused tõenäoliselt kunagi samasugusteks paariateks kui nõukaaegsed punkarid. Kaome hullaritesse ja töölaagritesse, kus meid programmeeritakse ümber…
Ei, aga tõsiselt: mõned inimesed ei kuulugi parteisse ja ei ole ka „sõltumatud“ agendid. Leppige sellega, suurparteid..

This entry was posted on October 29, 2009, 20:39 and is filed under 1000tm. You can follow any responses to this entry through RSS 2.0. Both comments and pings are currently closed.

  1. #1 by H. on October 30, 2009 - 01:38

    Millest see mulje kipub jääma? Kas parteis mitteolemine on sul millegi tegemist takistanud? Kas keegi on üritanud sind sundida parteisse astuma?

  2. #2 by Mario on October 30, 2009 - 10:39

    Mina olen mittekeegi, mistõttu pole mul vaja hetkel kuhugi astuda ja keegi pole sundinud ka.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar