Egokulturism

Eilse parteijutu jätkuks: üks inimene küsis minult, kas kuulun ka mingisse luulerühmitusse ja vastasin kirglikult eitavalt. Ütlesin, et väldin selliseid asju aktiivselt ja põhimõtteliselt. Päriselt…
Ma ei ole kunagi oma elus olnud hea grupiliige. Oktoobrilapse märgi „kaotasin“ varsti ära. Pioneeriks ei võetud, sest riigikord muutus. Skaudiks pole läinud. Organisatsioonidesse ei kuulu. Töökollektiivi samuti mitte.
Loominguline rühmitus on midagi veel omalaadset, sest minu arust eeldab see, et ma toetan kaasliikmete pürgimusi. Tavaliselt aga leiab igast vähegi suuremast (üle 3 inimese) rühmitusest ikka taiese või inimese, kelle looming mulle ei istu või kes isikuna käib närvidele. Pealegi oleks mul tunne, et pean vastama grupi eesmärkidele vms. Öeldakse, et rühmitusel on lihtsam oma liikmeid kiita ja üles upitada. Ergo oleks kasulik või nii. See oleks alandav. Võidaks tuntust tänu sellele, et teised kiidavad või sõidad teiste tuntuse seljas. Parem mitte, pigem õilmitseda või põleda üksi.