Egokulturism

Käisin täna Kohtla-Järvel (vanaisa külastamas) ja üleüldse Ida-Virumaal. Juba nõukaajast mäletan seda, et kui ülejäänud piirkond oli suhteliselt huvitav koht, siis Kohtla-Järve jättis alati ebameeldiva mulje. No ei kutsunud kunagi see linn oma paneelmajade, tajutava agressiivsuse ja mingi tuhmi, värvitu, näotu olemusega. Ei ole see mulje paranenud ka tänaseks. Kuidagi kunstlik linn, mis on kerkinud loomulikust arengust sõltumatu loogikaga ning mõjub väärana.
Kui mõned paigad on „väega“ kohad, kus tajud põhjust, miks inimesed seal elavad, siis Kohtla-Järve on täielik vastand. Tekib tunne, nagu isegi sealsed elanikud ei tahaks seal väga olla. Midagi justkui tõukaks eemale.
Tegelikult pole tal ju midagi viga ja Sompa või muude legendaarsete naabritega võrreldes on seal ilmselt märkimisväärselt parem elada. Aga midagi sõnulseletamatut on valesti. Aura on kehv. Hingus on mäda. Mina ei tea, kas asi on kaevandustes või mingis keemias, kuid ükski linnavalitsus ega uuendusprogramm ei muuda asja..