Egokulturism

Niutsusin eile taas vaimustusest selle üle, et Tartus on olemas selline asi nagu Genialistide Klubi. Võimalik, et see ongi Tartu fenomen, sest üks tallinlane on kurtnud, et pealinnas sellist kohta polegi. Üheaegselt nii kultuurikeskus, kinomaja, teater, tantsusaal kui hirmodav baar ja seda mitte halvas mõttes. Alustasime eile õhtut Tartu Üliõpilasteatri etendusega „Vabadus või surm“ ning jätkasime seda kokku 3 tundi kestnud Roy Strideri ja Laur Järve loenguprogrammi ja filmiõhtuga, mis keskendus kunagistest Lääne-Tiibeti kuningriikidest viimasena püsima jäänud ja tänaseks Nepaali alla kuuluvale Mustangile. See, et video juksis nii etenduse kui filmiõhtu ajal, ei tekitanud publikus erilist meelehärmi, sest Geniakas seostub koduse keskkonnaga. Sa ei lähe sinna kalli raha eest nina kirtsutama, vaid potsatad pehmele kotile, limpsid kosher slivovitsi, vaatad Roy koeri, kes katsuvad teda esinemise ajal minema lohistada ning lubad endale mõttes: kui Geniakat ei oleks, tuleks ta välja mõelda..