Eilses “OP!-is” andsid Mihkel Kaevats ja tema luulekogu kiitnud Tarmo Teder üsna otseselt mõista, et sotsiaalkriitilise luule kirjutamine on kuidagi ebanormaalne või provokatiivne. Ma ei saa nüüd hästi aru – kui loomeinimesed eralduvad omaenda mõttemaailma ja ei suhestu ümbritsevaga, siis on nad esteedid-kusipead, kes ei näe oma ninast kaugemale; kui nad julgevad arvata midagi ühiskonna või inimeste kohta, siis on nad liiga pretensioonikad ja peavad end lihtinimesest targemaks.
Antagu mulle andeks, aga ma ei saa vaiki olla. Kavatsen ka edaspidi kirjutada sellist luulet, kus ma ütlen, mida asjadest arvan. Ja näidendite tegelased ütlevad välja või teevad valusaid asju, mis on silma jäänud.
Ma tegelikult mõistan, et Mihkel Kaevatsit ilmselt lihtsalt ei huvita need nö. “üldinimlikud” teemad, nagu ta ise neid kutsus. Ja pealegi – eks alateadlikult huvitavad küll. Vähemalt ette loetud luuletused kõlasid küll väga üldinimlikena, tahab ta seda siis või ei taha. Ka emotsioonid on üldinimlik vara.
Tuhat kakskümmend kaks
Comments are closed.
#1 by jonas on October 21, 2009 - 23:45
peab olema ikka päris võimekas kunstnik, kes suudab kontrollida, millist loomingut tema seest välja tuleb. või on luuletajana võimalik deklareerida, et sotsiaalkriitilist luuleta ma ei kirjuta? mis siis saab kui ikka tuleb? pissid, nagu väike laps, luuletuse püksi? (kaustikusse)
#2 by Mario on October 22, 2009 - 11:22
Ma ei pea ennast võimekaks kunstnikuks, kuid mul on väga lihtne valida, kas ma kirjutan luuletuse sügisest ja naisest või keskkonnaküsimustest ja pensionipoliitikast.
#3 by jonas on October 25, 2009 - 23:54
ei ma ei pidanud sind silmas, vaid pigem vastupidi. ma mõtlen, et seda mida sa paberile paned saad sa valida – seda küll. aga seda, mis sees n.ö. kipitab, seda ju mitte.
#4 by jonas on October 25, 2009 - 23:56
ehk siis, et sotsiaalkriitilise luule kirjutamine võib olla ebanormaalne. täiesti vabalt võib nii olla. aga kui luuletaja X’i sisemust kõrvetavad sotsiaalkriitilised teemad, siis ei ole minu meelest mõistlik lähtuda kellegi arvamusest, et sellistel teemadel kirjutamine on midagi negatiivset. selles mõttes ei saa mu meelest valida.
#5 by rahvusloom on October 26, 2009 - 04:55
ega’s ninatargutajate pärast maksa midagi kirjutamata jätta
#6 by Mario on October 28, 2009 - 00:17
Selles asi ongi, et kui Kaevats või Teder vihjavad, et sotskriitiline luule on midagi nõmedat, siis miks? Inimesed kirjutavad seda, mida nende sisemus neile ütleb ja nad ei jäta kirjutamata seepärast, et see on kellegi arust nõme.
#7 by jonas on October 30, 2009 - 01:20
millega me jõuame ühtlasi sinna, kuhu me varem palju kordi oleme jõudnud – igasugune kultuurikriitika, kellele ja milleks?
#8 by Mario on October 30, 2009 - 10:42
Ei-ei, selleni ma ei jõua.
Kultuurikriitika on kohati põhjuseks, miks ma lähen mingit teost vaatama/kuulama. Kasvõi selleks, et näha, kui kõvasti kriitik on mööda pannud.
Aga kui keegi kunagi kusagil ei kirjutaks, siis ei teaks avalikkus 95% teoste olemasolust mitte midagi. “Vanemuine” saab lubada endale reklaami, üksikisikud mitte. Isegi Veiko Õunpuu filme lähevad mõned vaatama vahest ainult peale seda, kui kriitika on neid meelde tuletanud.