“Illegaardi” seintes on maakivide vahel ka punakaid tellisetükke. Neid vaadates meenusid kunagi loetud teated selle kohta, kuidas tavaliselt peale sõdu kasutavad kohalikud elanikud purustatud hoonete riismeid uute majade ehitamiseks. Sest kui tellismajast on jäänud järgi vaid punane puru, kus mõned vähe suuremad tükid sees, siis ei hakka seda maja loomulikult keegi taastama. Ja kuna Tartut on korduvalt tehtud täiesti maatasa, tekkiski tunne, et vahest on “Illegaardi” seinas praegugi tükke varakeskaegsetest kivimajadest, kirikutest, ühiskondlikest hoonetest jne.
Tegelikult oli päris lahe kujutada ette, kuidas inimene laob paarsada aastat tagasi seina tükkidest, mida omal ajal pani seinaks teine inimene, kes sai tellised võib-olla omakorda veel ammusemate sõdade tõttu, kus vanu maju maha lõhuti. Üks ehitab, teine purustab, kolmas ehitab jälle. Esiteks on ühe õnnetus teise õnn ja teiseks tõestab see ilmekalt, kuidas hävingust tuleb uus elu ja tuhast järgmine fööniks.
Veel kord: kõik voolab.
Tuhat kolmteist
Comments are closed.
#1 by tank on October 6, 2009 - 16:19
Olen näinud näiteks vana genialistide klubi tantsusaali all olnud kultuurkihti. Selle paksust oli vast 5 meetrit vähemalt. Kuidas Teise maailmasõja all oli Põhjasõda, selle all Liivi sõda jne. Kõik ilusti siiruviiruliste triipudena nähtaval ja oskajale silmale loetav. See on hämmastav, kuidas linnaarheoloogid neid kihte lappavad ja loevad.
#2 by Henrik on October 8, 2009 - 02:04
Mina olen praeguse kohtumaja alt luukeresid välja kaevanud ja endise Johnny Deppi klubi kõrval parkimisplats oli ka päris põnev:)