Egokulturism

Mul on saanud uuel tööhooajal toredaks traditsiooniks teha enne töö algust u. tunnine jalutuskäik. Täna hommikul andsid ahjust kostvad sumedad möiratused küll mõista, et tuulel oli tõsi taga, kuid see ei tohiks saada argumendiks. Jalutuskäik on lahe iga ilmaga, kui selleks on vaid õige meeleolu.
Tavapärasest mõtlikum ja aeglasem retk pani mind hindama seda, kui palju Tartu kesklinn on muutunud näiteks 20 aastaga. Kunagisest parklast ehk Raekoja platsist ja selleni veresoontena viinud autoteedest on saanud jalgteed, vanaaegseid fassaade on restaureeritud kümneid, majade värvid on erksad ja seinad nagisevad ajaloost.
Juukseid sametkindaga sakutav ja puudelt lehti kitkuv tuul keerutas sadakond aastat seisnud hoonete vahele kirkaid lehti ja kõrvus kumises taustaks ehtpõhjamaine ja magusalt nukker autechre’i “bronchusevenrmx”. Kuidagi ei tekkinud tahtmist sammu kiirendada, nii kulgesingi mõnuga Tartust ajaloo hakklihamasina järel säilinud pudemeid pidi.
Aeglasel kiirusel sõitmine on ka oskus..