Vaatasin eile natuke filmi “Parfüüm” algust, seejärel muud, sest ta hakkas närvidele käima, aga nii palju oli temast kasu, et pani mõtlema toonaste elutingimuste peale. Mäletan, kui sügavalt mulle mõjus lapsena Piirimäe “Prantsuse revolutsioon”, kus kirjeldati 18. sajandi prantslaste elu ja olu. “Parfüüm” oli selle kirjeldamisel tõenäoliselt suhteliselt realistlik.
Ja nagu ütleb Bill McKibben, oli aurumootori leiutamiseni inimeste elu tuhandete aastate jooksul suuresti sama. Meie mõistes üsna räpane, üürike ja vägivaldne. Kui tänaval tõmmati kellelgi kõri maha, siis ei saadud tingimata tapjaid kätte ega mõistetud õiglaselt süüdi. Kodudes toimus igasugu rõvedusi ja keegi ei teadnud sellest midagi. Enamike elamud seisnesid ahju ümber ehitatud neljas seinas ja rookatuses. Töö kestis varavalgest hilisõhtuni ja oli kurnav.
Kui keegi tänapäeval õhkab, et vanasti oli elu parem ja praegune maailm on erakordselt vägivaldne ja kole, siis punnitan ma hämmastusest silmi. Praegu on veel päris hästi..
Tuhat kümme
Comments are closed.
