Archive for category Teater

Ühtne Eesti: peeglike seina peal

Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »

1 Comment

Udaralappide retk Alvis Hermanise kodulinna

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid. Read the rest of this entry »

1 Comment

Range lihtsuse võlu – “Kiivad armastajad” Tallinna vanalinnas

Tallinna vanalinnas asub klooster, mille asutajateks oli üks rangemaid katoliiklikke ordusid. Seepärast on võluv, et just dominiiklaste kloostri sisehoovis etendub lõbus, õhuline ja peenelt elegantne “Kiivad armastajad”. Read the rest of this entry »

No Comments

Kuidas saada pihta pihta saamata (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, NO99)

Seda, et NO83 on provokatiivne lavastus, teavad juba praeguseks paljud – kas siis meedia vahendusel või otsekogemuse kaudu. Provokatiivne selle sõna otseses mõttes, et kutsub esile häälitsusi. Igaühe enda asi, kas nördimusmõminat, kiiduhõiskeid või segadusseaetu lalinat. Read the rest of this entry »

No Comments

Lihast ja luust pärl süsteemi sees (“Loss”, Vanemuine)

Hendrik Toompere ja Vanemuise tõlgendus Kafka “Lossist” meenutab oma käsitluselt Eesti ühte parimat filmi “Vernandat”. Eks teema on ka sarnane ja probleemistik ligilähedane. Igal juhul on küsimus vabaduses ja seda just erinevatel tasanditel. Read the rest of this entry »

No Comments

Katk luusib silmanurkades – “Katkuaja lood” Naissaarel

Juba on tegijatele öeldud, et “Kuule, see oli ju nagu “Proffet”, eks ole!” Taoline kommentaar on suhteliselt ebaõiglane.
“Katkuaja lood” on “Proffet” sama palju kui “Giselle” ja “Peeter Paan” on ballett. Sama žanr ja kohati samad võtted, kindlasti, aga erinevusi on nii palju, et ebaõiglane oleks kasutada esimese kahena mainitu kohta ühisnimetajat. Sarnasus on ehk vaid selles, et mõlemad lavastused meeldisid mulle tõesti väga. No nii väga, et vaatasin särasilmil ja õhinal algusest lõpuni. Erinevad on nad sellegipoolest.
Read the rest of this entry »

No Comments

Nigu nuored metsapullid (“tsuaF”, lavakas)

Lavakunstikooli noortega tehtud lavastused on minu jaoks erilist huvi pakkunud, sest neid tehakse tavaliselt erilise õhinaga. Vabandage ehk pealtnäha kohatu võrdluse pärast, aga paadunud jalgpallifännina vaatan sarnasel põhjusel ka Aafrika jalgpallimeistrivõistlusi. Puhas mängurõõm, toores pauer ja mingi seletamatu praksuv energia on ühine nii aafriklaste jalgpallile kui Eesti tulevastele näitlejatele.
Ja loomulikult annavad mõlemad üritused ka hea võimaluse vaadata “paljulubavaid mängijaid”, kellest töö ja kogemused võiksid vormida tõelisi tähti.
Read the rest of this entry »

No Comments

Ja Mart on tema proffet (“Proffet”)

Ma tavaliselt ei tee seda, aga seekord kavatsen panna kirja oma arvamuse ühest teatritükist. Põhjus on väga lihtne ja kaheosaline: esiteks mulle väga meeldis antud tükk ja teiseks kurtis Mart (Koldits), et inimesed võiks tema lavastuse kohta rohkem arvamust avaldada.

Niisiis, Mart: minu mõtted sinu “Proffeti” kohta ehk Kuidas Mina Seda Nägin.
Read the rest of this entry »

2 Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar