Kui inimene kõnnib läbi tühja toa ja teine seda jälgib, siis mõnes mõttes võib seda tõesti teatriks nimetada. Aga kui inimene kirjutab romaani ja keegi teine seda jälgib, siis kas see ongi kirjandus? NO99 lavastus numbrimärgiga NO68 kannab kõnekat pealkirja „Misery“. Jah, see on küll raamatusarja kangelanna nimi – Misery Chastain –, ent lisaks ka nutt ja hala, mida kirjanik Paul Sheldon oma erinevatel eluetappidel tunneb. Haledust tekitavad asjaolud lähevad iga astmega üha koledamaks, ent enesehaletsus jääb alati sama hirmsaks. Hoolimata sellest, et allakäigutrepp algab üsna leebelt ja kõrgelt. Read the rest of this entry »

Paneelmaja akna taga on saali sein. Salapärase ja pompöösse ametnikuukse teisel poolel võib olla vaesemast klassist kodu kohustusliku telesaatega. Parlamendikoridori uks viib vanuri üksildasse korterisse. Õbluke ja habras võltsreaalsus, mida ümbritseb tegelik teatrimaja, mida omakorda ümbritseb autodest kohisev ja tuledest sädelev Tallinn, mida seejärel ümbritseb tuledest suhteliselt tühi ja metsane Eesti, mida neelab endasse hiiglaslik maailm.
Must riie on sellel toal, kus askeldavad oma pisikestes eludes pisikesed inimesed ühes pisikeses riigis. Need mured ei ole kahtlemata pisikesed, vähemalt mitte muretsejate jaoks. Ja Nokia kontserdimaja suur ekraan võimendab need murekesed mõneks ajaks väga suureks. Empaatiline vaataja läheb kasvõi korraks kulunud Žigulisse või paneelkorterisse või Ülemnõukogusse või väikese lapse näärisussi juurde. Kasvõi korraks on väikese rahva väikese inimese suur mure pehmetel toolidel istuva auditooriumi asi. Just täpselt nii, nagu korraks paelub osavalt suureks mängitud Eesti mure maailma või Euroopa tähelepanu. Read the rest of this entry »

„Three Kingdoms“ läheb üle piiride. Üle vastuvõtu piiri, üle eetilise piiri, üle emotsionaalse piiri. Seepärast ta nii võimas ongi. Hoolimatu, halastamatu tulevärk, süüdimatu nihilism – kiiduväärt selle eest, et keeldub pühitsemast ühtegi nime. Väga palju ma sellist teatrit ei suuda vaadata, sööb hinge seest. Mõni lavastus annab positiivse katarsise, tuled saalist ära uue energiaga (üleeile nähtud „Meie, kangelased“), teine annab negatiivse katarsise: selles mõttes, et imab endasse, tõmbab läbi ja heidab tänavale nagu nartsu. Vägisi tekib tunne, et peaks ise minema nurga peale seisma ja vedima miniseeliku üles, endal nutt kurgus… Read the rest of this entry »

Andreas W on alati rõhutanud, et sugri on risoom. See maailmavaade ei allu kuigi hästi hierarhiatele või kaunitele struktuurikastikestele stiilis „keelepuu ja kultuurisüsteem“. Seosed, mida üks niit sugri-nimelise välja külge kinnitab, ei pruugi olla loogilised ega ootuspärased. Näiteks „Sugrierror.com“ lavastust vaadates kõlksusid mu peas kaks punkti, mille külge nähtu tahtis kinnituda. Rakvere Teatri „Kunstveri ja -pisarad“ (mille alapealkirjaks on „errori esteetika“) ja Tartu Teatrilabori ning Lendava Hollandlase „aurora temporalis“: kaks täiesti omanäolist lavastust, aga mõlemad on põiminud end minu mõttemaastikul „Sugrierrori“ külge. Selgitan. Read the rest of this entry »

Mitu tuhat aastat tagasi tundsid inimesed sarnaseid muresid nagu tänapäevalgi. Oled ümbruskonna kõige ägedam mees, aga igav on. Tuleb mingi uus jorss, annaks molli talle. Siis vaatad, et ei: jumala normaalne jope on, teed mõned õlled temaga. Mõtlete, et teeks midagi käredat. Tõmbaks kellelegi lõõtsa või midagi. Ma ei tea, lööks mingi venna maha. Noh, normaalne! Aga siis tulevad jumalad kobisema – einoh, saada persse! Ja siis, sa ei kujuta ette, täitsa lõpp! Üks mees peab surema jumala eest. Mesopotaamias ei ole nii, et jumalus tuleb maa peale ja sureb selleks, et lunastada inimkonda. Inimesed surevad selleks, et lunastada jumalust ja toita tähetaguste immigrantide jälki nälga. Sumeri jumalad on tühised nagu tuvid ja vadistavad nagu varblased. Inimesed pole nende jaoks muud kui nuumatav lambakari, kelle lihavate jäsemete rasv voolab üle jumalate irvitavate põskede.
Mõni ime siis, et isegi ümbruskonna kõige ägedamal mehel tekib vältimatult suur küsimus – milleks see kõik? Kas pole siis mingit pääseteed nüristavast päevhaaval kulgemisest surma poole? Kui inimkonna suurim kangelane suutis eitada veeuputust ja lahendada igavese elu mõistatuse, siis miks ei võiks seda teha uusim kangelane? Miks ei võiks eitada surma ja tuua sõber hauast tagasi? Read the rest of this entry »

Kaks tuhat üksteist aastat peale kristliku ajaarvamise algust vaatan ma põhust seintega Skoone bastionis robotite tantsuetendust. Iga osa sellest lausest on osa mingist süsteemist, aga põnevaim ja veidraim on vahest see kõige viimane. Kristlik süsteem, põhupallidest maja ehitamine, vanamoeline kindlustusviis – need on suhteliselt läbiseeditud etapid. Seevastu robotite liikumine muusika saatel, piruettide ja partneri tajumise digitaliseerimine – need pole. Masinlik tants võib olla tuttav, masinate tants kindlasti mitte. Read the rest of this entry »

Tulevase haridusministri Aaviksoo kiilulõhe „meie-nemad“ tõi meelde vana hea eristuse, mida „tsiviliseeritud“ inimene on soovinud unustada. Ühel pool aeda on meie, normaalsed ja terviklikud olendid, teisel pool aeda on nemad, need grotesksed värdjad. Kole peegelpilt, kelleta pole meid. Tartu Uus Teater hoiab nüüd seda peeglit vaatajate ees ja vaataja ohkab kergendatult. Need seal pole meie. Jah, nad räägivad tööasjadest, vallandamisest ja eksistentsist, nad räägivad elust enesest, aga nad pole meie. Nende naha all on sisaliku hing ja mõne väljavalitu all koguni sisaliku süda. Nad tantsivad reptiilsete tulnukate kohmaka pilli järgi ja neid kasvatatakse nagu poolearulisi kurke.
David Icke on pakkunud lahenduse sellele, miks maailm on omadega nii panges nagu ta on – selliseid lahendusi on tahetud juba aegade algusest ja enamasti on vastuseks olnud Ariman, Saatan, pärispatuga inimene või liiga vabalt paljuneda lastud alamad rassid. Ühesõnaga, maja lekib igast küljest, torustik on umbes, lagi hallitab kassikusest ja aknad vajavad vahetamist. Keegi peab selle jama eest vastutama. Asi on sisalikes. Meie oleme nende kasvuhoonekurgid ja ilmselt jälgivad nad meie eksistentsiaalseid probleeme umbes sama härdunud huviga nagu aednik piidleb oma haigustesse kärvavat eksemplari. Hommikumantlis, kohvitassiga tugitoolis lösutav ülemrass muigab laisalt meie lolluste peale, aga nende kibedates pupillides on mingi roomajalik huvi. Midagi sellist, mis paistab hiirt jälgiva kobra silmades.
Asi on muidugi tõsine – maja lekib, aga lahendust ei paku keegi. Kas inimene on orjastatud, kiibistatud ja digitaalse lamelõbususega uinutatud lihav patarei mõnele maatriksile väljaspool reaalsust? Ei tea. Võib-olla ei peagi teadma. Teatud filosoofilises mõttes on südamelähedane see, millise naudinguga Cypher filmis „The Matrix“ hammustab verist steiki ja kuulutab, et ta teab: seda lihatükki pole tegelikult olemas, aga teda see tõesti ei huvita. Teiste sõnadega, ta on kusagil klemmide küljes ja toidab oma bioenergiaga mingit akut, kuid lihatükk on piisavalt maitsev, et sellest mitte hoolida. Kas see on halb? Mitte tingimata. Halb on see, kui sa ei tea, et lihatükki polegi olemas. Hea on see, kui sa seda tead, aga sind lihtsalt ei huvita. Ilmselt ideaalne on see, kui sa tead, et steiki pole olemas ja sa otsustad seda ka teistele öelda. Igaühele jääb oma valik. Peaasi, et see on teadlik.
Kasvuhooneefekt mõjutab ka neid, kes sellesse ei usu.

Rauge munk kõnnib väärikalt sirgjoonelises maailmas, piiratud tõeruumis, edasi-tagasi. Rituaalid on selged, kombed käpas. Külmast terasest silmadega munk astub ettearvatult, uhkes üksinduses. Monotoonsusesse aga sigineb võõraid noote. Ürgseid, kahtlaselt tuttavaid, aegade algusest kõlanud noote. Risti lööma harjunud käsi ripsutab tahtmatult tiiba, iga lihaskiudu läbistab algne, igavesest ajast igavesti kõlav ebainimlik rütm. Avanevad teadvuse uksed, sirgjooneline edasi-tagasi tõde murdub Escheri treppideks, segaduses lindmunk rabeleb ajas edasi-tagasi, aegruum lookleb armutult ringiratast. Munk jookseb, hirm kraaksumas õõnsates silmakoobastes, mida kiiremini jookseb, seda hapramaks muutub munakoor siinse ja sealse vahel. Kõige keskel on Teine, võõras ja tume, tundmatu ja tajumatu must auk, mille joonistab välja vaid see, mida me teame ja näeme.
Munk kukub raginal teadvusest läbi, lartsatab teadvusesse. Kumb oli enne – lind või muna? Tiivad kisuvad koori üksteise küljest lahti, lindmuna rabeleb rebu sees, kõnnib ringiratast, aga Escheri trepid on muutunud Möbiuse leheks ja sellel pole otsa ega äärt.
Teadvused sulanduvad, värvuvad, alateadvus paiskub ülateadvusse, mõistuste seinad hääbuvad, munklind komistab teadvuse krampides, kosmiliste sfääride muusika väänab jõuga kõhuli, hoiab kätest-jalgadest, laskub ja lahvatab. Miski pole kaitstud selle eest, mis on kõikjal. Tšuud vaatab pimedusest pealt, nägu laia naeru täis. Lindmunk rabeleb närvide võrgustikus, iga liigutus teeb valu ja ilu, katarsis kisub silmad taeva poole, aga seal pole muud kui uks tühimikku.
Rabele-rabele. Enne ei pääse, kui alistud, annad alla ja sulandud rebuga. Kuldne sõõr söövitab su lõputu armastusega ja varjud sulanduvad ideaalsuse koopas üheks. Tõde on kusagil väljas, kusagil eemal – ja ometi nii lähedal. Munga silmad klaasistuvad ja selginevad siis nagu peegel. Kõiksus on muna ja lind on munk, tark nagu esimene Linnutee.

(Soovin igati jõudu Sõltumatu Tantsu Ühendusele)

Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi. Read the rest of this entry »

Rutiin on üks jube asi. Traditsioon veel hullem. Kordad masinlikult ühte ja sama asja, väldid paaniliselt nihet. Aga tegelikult on nihe ju ilus. Variatsioonid, gradatsioon, evolutsioon – kõik see sisaldab vältimatut muutust. Midagi nihkub paigast ja just seetõttu tekib midagi uut, midagi teistsugust, midagi ilusat. Mõnikord nihkub olukord kaosesse, lahustub algosakesteks, kaob. Teinekord nihkub järjest täiuslikkuse poole, aga enne kivistunud, „traditsioonilise“ sundseisuni jõudmist – napilt millimeeter enne seda – variseb kõik algosakesteks ja kaob. Ja siis algab jälle otsast peale. Minu arust see ongi looduslikkus. Kõige loomulikum seisund üldse: kaosest läbi vigade korra poole ja siis uuesti kaosesse. Ebastabiilsus värskendab, nihe ongi evolutsioon. Read the rest of this entry »

Teiste kultuuriruumide käsitlused tuttavatest tüvitekstidest on alati huvitavad kasvõi teistsuguse lähenemisnurga tõttu. Iraanlaste jaoks on müstiliste valitsejate nähtus tuttav juba vähemalt kuus-seitse tuhat aastat ja Caligula mõrvarlik poeesia mõjub ohutu ekstsessina ainult neile, kes pole eales elanud ainuvõimu all ning ei mõista, et ühe inimese kiuslik küsimus elu mõttest võib kergesti muuta mõttetuks väga palju elusid. Seda hirmsam on, et Caligula hulluses on oma meetod. Noormees ei ole alguses mitte vaimuhaige psühhopaat või seksuaalselt erutuv sadist, vaid ümbritseva maailma silmakirjalikkuse ja väärituse pärast sügavalt kannatav luuletaja. Üsna kõnekas on see, et nii mitmedki (tuntud ja vähetuntud) luuletajad on käinud oma ideaalidest saadud vaimustuse ajendil ehtsates sõdades, tappes rohkem inimesi kui needsamad hurjutust väärivad silmakirjatsejad. Igavene küsimus: kumb on põlastusväärsem, kas ühiskonda puhastustulle lohistav idealist või elurahu huvides ebaõiglust kultiveeriv konformist? Read the rest of this entry »

Nagu R ütles tabavalt, on suur õnn, et on võimalik võrrelda omavahel kahte väga head lavastust. Selge see, et ühe ja sama näidendi lavastamisel tekivad lisaks tükisisestele tugevustele ja nõrkustele ka omavahelised konkurentsihetked, kuid kaunite kunstide ilusaimaks tahuks ongi see, et tõde on subjektiivne. See tähendab, et pole olemas „õiget lahendust“ või „paremat näitlejat“, küll aga on erinevaid rõhuasetusi, huvitavamaid leide või ootamatumaid lahendusi. Read the rest of this entry »

Eesti poliitikud magasid täna tõenäoliselt paremini kui viimastel päevadel. Ühtse Eesti suurkogu sai peetud, erakonda ei sündinud. NO-kad nägid oma silmaga, kuidas kohal viibinud poliitikamaailma esindajad haarasid ehmunult mobiilide järele, kui lavale astus Allar Jõks ehk potentsiaalse erakonna potentsiaalne esimees. Need kergendussõnumid ja -kõned, mida suurkogu järel edastati, rahustasid aga maha ilmselt viimsegi kulissimehe kõige mustemas parteis. Read the rest of this entry »

Nüüd ma tean, mis tunne on sõita Riiast Tartusse nii, et juhipoolse akna asemel on Rimi toidukile ja kleeplint ning seda toestamas Vargamäe välietenduselt saadud vihmakeep. Ootamatult asenduvad vasakult saadud visuaalsed signaalid lõhnade ja helidega. Kuulad: autot ei tule, küll aga hoovavad kile vahelt sisse Riia kebabiputka magusvänged reklaamid ja Läti põldudele laotatud sõnnikunoodid. Read the rest of this entry »

Tallinna vanalinnas asub klooster, mille asutajateks oli üks rangemaid katoliiklikke ordusid. Seepärast on võluv, et just dominiiklaste kloostri sisehoovis etendub lõbus, õhuline ja peenelt elegantne “Kiivad armastajad”. Read the rest of this entry »

Seda, et NO83 on provokatiivne lavastus, teavad juba praeguseks paljud – kas siis meedia vahendusel või otsekogemuse kaudu. Provokatiivne selle sõna otseses mõttes, et kutsub esile häälitsusi. Igaühe enda asi, kas nördimusmõminat, kiiduhõiskeid või segadusseaetu lalinat. Read the rest of this entry »

Hendrik Toompere ja Vanemuise tõlgendus Kafka “Lossist” meenutab oma käsitluselt Eesti ühte parimat filmi “Vernandat”. Eks teema on ka sarnane ja probleemistik ligilähedane. Igal juhul on küsimus vabaduses ja seda just erinevatel tasanditel. Read the rest of this entry »

Juba on tegijatele öeldud, et “Kuule, see oli ju nagu “Proffet”, eks ole!” Taoline kommentaar on suhteliselt ebaõiglane.
“Katkuaja lood” on “Proffet” sama palju kui “Giselle” ja “Peeter Paan” on ballett. Sama žanr ja kohati samad võtted, kindlasti, aga erinevusi on nii palju, et ebaõiglane oleks kasutada esimese kahena mainitu kohta ühisnimetajat. Sarnasus on ehk vaid selles, et mõlemad lavastused meeldisid mulle tõesti väga. No nii väga, et vaatasin särasilmil ja õhinal algusest lõpuni. Erinevad on nad sellegipoolest.
Read the rest of this entry »

Lavakunstikooli noortega tehtud lavastused on minu jaoks erilist huvi pakkunud, sest neid tehakse tavaliselt erilise õhinaga. Vabandage ehk pealtnäha kohatu võrdluse pärast, aga paadunud jalgpallifännina vaatan sarnasel põhjusel ka Aafrika jalgpallimeistrivõistlusi. Puhas mängurõõm, toores pauer ja mingi seletamatu praksuv energia on ühine nii aafriklaste jalgpallile kui Eesti tulevastele näitlejatele.
Ja loomulikult annavad mõlemad üritused ka hea võimaluse vaadata “paljulubavaid mängijaid”, kellest töö ja kogemused võiksid vormida tõelisi tähti.
Read the rest of this entry »

Ma tavaliselt ei tee seda, aga seekord kavatsen panna kirja oma arvamuse ühest teatritükist. Põhjus on väga lihtne ja kaheosaline: esiteks mulle väga meeldis antud tükk ja teiseks kurtis Mart (Koldits), et inimesed võiks tema lavastuse kohta rohkem arvamust avaldada.

Niisiis, Mart: minu mõtted sinu “Proffeti” kohta ehk Kuidas Mina Seda Nägin.
Read the rest of this entry »